---
Teen otsa lahti paar aastat tagasi onult kuuldud juhtumiga. Teie suurema naudingu nimel vormistan selle lonkavalt ilukirjanduslikuks tekstijupiks ja loodan, et rahuldute. Miski pole liialdatud, muudetud üksnes nimi.
Aromaatne õhtu
Olnud kord üks asjalik punt metsamehi, tegid päevast päeva tööd ja said korralikku palka. Üks pehme tuuline talvepäev ei erinenud teistest - saed mürisesid ja puud langesid, kõigil hea olla. Nii ilusti hommikust õhtuni ja päike oli juba loojumise hakul. Et pimedas tööd teha ei saa ja graafik lubas koju minna, pakiti asjad kokku. Sama tegi ka härra Juurikas, tubli töömees teiste seas.
Juurikal autot polnud ja eks ta siis kasutas ühistransporti. Bussipeatuses veidi oodanud, tundis mehike kanget häda midagi tagantpoolt välja lasta. Oodata oli veel jube kaua ja sõit ka poole tunni pikkune - padavai metsa kuuse alla kakale.
Naasis siis vennas bussipeatusse ja ennäe, kümne minuti pärast oligi neljarattaline päral. Mees võttis järjekorda, ostis pileti ja valis koha. Aga oh häda, buss oli tohutu külm ja aken ka veel katki, mis seal siis muud kui kapuuts pähe tõmmata ja lõdiseda. Nii ta tegi ja minutikese möödudes tundis jubedat lehka. Vaatas bussis ringi ja otsis haisu põhjustajat. Mida pole, seda pole. Tuli reis, laskmata end häirida, kaaskannatajatega lõpuni sõita.
Peagi oldigi ettenähtud peatuses ning mees hakkas kodu poole kõmpima. Aga mis ei kadunud, oli ebameeldiv aroom. Ju pidi bussist riietele külge jääma. Koju jõudnud, võttis härra Juurikas peegli ees kapuutsi peast ja oh milline ootamatu leid! Kuuse all tehtud kaka oli end kenasti kapuutsi parkinud ja sealt edasi tasahilju peas koha sisse võtnud
