Kuhu saab (käe)võrudega edasi liikuda
Kuhu saab (käe)võrudega edasi liikuda
huviline / Andres pakkus välja, et muinas-eestlased (või kuidas iganes nimetada praegustel Eesti aladel elanud hõime) kasutasid maksevahendina võru-raha, youtube viskas ette video, milles on näha, kuhu saab jõuda käevõrudega
mind huvitavad rohkem tsaari-vene mündid
- Huviline007
- Viiekroonine
- Postitusi: 737
- Liitunud: 25 Juun 2019, 21:40
Re: Kuhu saab (käe)võrudega edasi liikuda
Tere mart! tänud, et teemat üleval hoiad ja meile oma nurgakese leidsid
Tore video, kuid see on kahjuks ainult osaliselt (käevõrud) teemasse!
Sa ei mõistnud mu kommentaare õigesti! Ma rääkisin ikka käe- ja ka kaelavõrudest!
Minule tundub, et liiga vähe on seni ajaloolaste ja kultuuriloolaste ning keeleteadlaste poolt seotud eesti ajalugu ja kultuuri uurides omavahel ühest küljest kirjapandud ajalugu, väljakaevamistel saadud materiaalset teavet ja lingvistilist pärimusteavet ehk keelt, sõnu, kohanimesid, kombeid, jne.
Liiga vähe otsitakse ja võrreldakse olemasolevat teavet naabritega (kes omal ajal ei pruukinudki olla naabrid vaid koduõue elanikud).
Tegelikkuses oli kohaliku maksevahendi "võru" lugu lihtne: vaesem külalaps kandis reeglina peas maitseainetest pärga (võru esiema). Reeglina tegi ta selle ise, karjas olles. Kui tekkis nälg, sõi selle ära või söötis loomadele või vahetas koju jõudes leivakääru vastu. Pisut jõukam sai endale juba metallist sõrmust või kaelas kantavat münti (mille ta reeglina augustas, et oleks rohkem võru moodi) lubada. Nälja korral sai vahetada selle võrukese toidu vastu (siin jälle erisus: kehvikud kandsid kaelas augustatud loomade hambaid ja reeglina kohalikke auguga kive (mis nad leidsid kuid mis tõele au andes meenutasid võru ikka väga vähe) ning nutikamad ja edasipüüdlikumad hakkasid auguga metalli kaelas tassima. Aja jooksul selgus, et metallist sai teha lisaks võrudele ka muid asju ja seega muutus metallist võru paremaks vahetuskaubaks kui auklikud loomahambad. Kõige passlikum suurvorm selles valdkonnas, mis kohalik sepp suutis toona käepäraste vahenditega välja mõtelda oli kaelavõru!
Otsime kinnitust kaunist emakeelest, mõnest muistsest hinge kriipivast sõnast, mis kinnitaks eelpooltoodud loogikat. Elementaarne: Kui sul oli üks käevõru käes - siis oli see võru. Kui sul oli mitu tükki neid käes - siis kutsuti seda võrrukad. Saarlased õ-d ei tea ja sealtkaudu siis tuli kohalikku keelde ka - varrukad. (siia kohta passib siis sinu poolt lingitud video!).
Või võtame teise näite: Kõigi küla inimeste poolt imetletud tegelane oli: VÕRUKAEL
Otsime teooriale kinnitust, mingit analoogiat lähemalt ja kaugemalt: pildil on toodud ühe kauge küla lugupeetud isik, kuidas sa teda nimetaksid, pakun ise: võrukael sobib selleks hästi : sahh ja matt!
Tore video, kuid see on kahjuks ainult osaliselt (käevõrud) teemasse!
Sa ei mõistnud mu kommentaare õigesti! Ma rääkisin ikka käe- ja ka kaelavõrudest!
Minule tundub, et liiga vähe on seni ajaloolaste ja kultuuriloolaste ning keeleteadlaste poolt seotud eesti ajalugu ja kultuuri uurides omavahel ühest küljest kirjapandud ajalugu, väljakaevamistel saadud materiaalset teavet ja lingvistilist pärimusteavet ehk keelt, sõnu, kohanimesid, kombeid, jne.
Liiga vähe otsitakse ja võrreldakse olemasolevat teavet naabritega (kes omal ajal ei pruukinudki olla naabrid vaid koduõue elanikud).
Tegelikkuses oli kohaliku maksevahendi "võru" lugu lihtne: vaesem külalaps kandis reeglina peas maitseainetest pärga (võru esiema). Reeglina tegi ta selle ise, karjas olles. Kui tekkis nälg, sõi selle ära või söötis loomadele või vahetas koju jõudes leivakääru vastu. Pisut jõukam sai endale juba metallist sõrmust või kaelas kantavat münti (mille ta reeglina augustas, et oleks rohkem võru moodi) lubada. Nälja korral sai vahetada selle võrukese toidu vastu (siin jälle erisus: kehvikud kandsid kaelas augustatud loomade hambaid ja reeglina kohalikke auguga kive (mis nad leidsid kuid mis tõele au andes meenutasid võru ikka väga vähe) ning nutikamad ja edasipüüdlikumad hakkasid auguga metalli kaelas tassima. Aja jooksul selgus, et metallist sai teha lisaks võrudele ka muid asju ja seega muutus metallist võru paremaks vahetuskaubaks kui auklikud loomahambad. Kõige passlikum suurvorm selles valdkonnas, mis kohalik sepp suutis toona käepäraste vahenditega välja mõtelda oli kaelavõru!
Otsime kinnitust kaunist emakeelest, mõnest muistsest hinge kriipivast sõnast, mis kinnitaks eelpooltoodud loogikat. Elementaarne: Kui sul oli üks käevõru käes - siis oli see võru. Kui sul oli mitu tükki neid käes - siis kutsuti seda võrrukad. Saarlased õ-d ei tea ja sealtkaudu siis tuli kohalikku keelde ka - varrukad. (siia kohta passib siis sinu poolt lingitud video!).
Või võtame teise näite: Kõigi küla inimeste poolt imetletud tegelane oli: VÕRUKAEL
Otsime teooriale kinnitust, mingit analoogiat lähemalt ja kaugemalt: pildil on toodud ühe kauge küla lugupeetud isik, kuidas sa teda nimetaksid, pakun ise: võrukael sobib selleks hästi : sahh ja matt!
Sul ei ole õigusi, et siin postituses manuseid näha.
Re: Kuhu saab (käe)võrudega edasi liikuda
Aga kuhu siis jalavõrud jäävad?
- Huviline007
- Viiekroonine
- Postitusi: 737
- Liitunud: 25 Juun 2019, 21:40
Re: Kuhu saab (käe)võrudega edasi liikuda
Elementaarne! Muinaseestlane tundis füüsikaseadusi (gravitatsioon) ning hoolimata peegli puudumisest majapidamises oli ta teadlik oma jalgade eripärast: mida kaugemale peast, seda väiksemaks need ümbermõõdult lähevad! Kuni pastaldeni.
Kuidas sa seda võru sinna kepsude ümber ka ei säti (ja ka põlvedega päev otsa kinni ei hoia - eriti kui on vahepeal metsatööd, künd või väike lahing plaanitud) - õhtuks oli võru ikka kadunud! Sellepärast neid ka vähe on peidetud ja hauapanusteks harva kaasa pandi!
See polnud jätkusuutlik! Mõnes talus olevat hoov võrusid nii täis olnud, et niita ei saanud.
Sellepärast otsustas nutikas muinaseestlane lüüa oma jalavõrud hobuse kapjade külge naeltega kinni ja aja jooksul muutus nimi lihtsalt jalavõrust hobuserauaks! Hobune oli tõsisel muinaseestlasel nagu rahakott alati kaasas.
Käerauad ja jalarauad kaasaegses mõistes tulid juba hiljem! Ja ei pruukinud enam alati just kandja jõukusele viidata!
... hmmm... Loodan, et keegi seda liiga tõsiselt ei võta!
Kuidas sa seda võru sinna kepsude ümber ka ei säti (ja ka põlvedega päev otsa kinni ei hoia - eriti kui on vahepeal metsatööd, künd või väike lahing plaanitud) - õhtuks oli võru ikka kadunud! Sellepärast neid ka vähe on peidetud ja hauapanusteks harva kaasa pandi!
See polnud jätkusuutlik! Mõnes talus olevat hoov võrusid nii täis olnud, et niita ei saanud.
Sellepärast otsustas nutikas muinaseestlane lüüa oma jalavõrud hobuse kapjade külge naeltega kinni ja aja jooksul muutus nimi lihtsalt jalavõrust hobuserauaks! Hobune oli tõsisel muinaseestlasel nagu rahakott alati kaasas.
Käerauad ja jalarauad kaasaegses mõistes tulid juba hiljem! Ja ei pruukinud enam alati just kandja jõukusele viidata!
... hmmm... Loodan, et keegi seda liiga tõsiselt ei võta!
Re: Kuhu saab (käe)võrudega edasi liikuda
Me saaks siin nende kommentaridega päris korraliku ajalooõpiku kokku kirjutatudHuviline007 kirjutas: ↑09 Veebr 2021, 23:36 Elementaarne! Muinaseestlane tundis füüsikaseadusi (gravitatsioon) ning hoolimata peegli puudumisest majapidamises oli ta teadlik oma jalgade eripärast: mida kaugemale peast, seda väiksemaks need ümbermõõdult lähevad! Kuni pastaldeni.
Kuidas sa seda võru sinna kepsude ümber ka ei säti (ja ka põlvedega päev otsa kinni ei hoia - eriti kui on vahepeal metsatööd, künd või väike lahing plaanitud) - õhtuks oli võru ikka kadunud! Sellepärast neid ka vähe on peidetud ja hauapanusteks harva kaasa pandi!
See polnud jätkusuutlik! Mõnes talus olevat hoov võrusid nii täis olnud, et niita ei saanud.
Sellepärast otsustas nutikas muinaseestlane lüüa oma jalavõrud hobuse kapjade külge naeltega kinni ja aja jooksul muutus nimi lihtsalt jalavõrust hobuserauaks! Hobune oli tõsisel muinaseestlasel nagu rahakott alati kaasas.
Käerauad ja jalarauad kaasaegses mõistes tulid juba hiljem! Ja ei pruukinud enam alati just kandja jõukusele viidata!
... hmmm... Loodan, et keegi seda liiga tõsiselt ei võta!
Viimati muutis Andvari, 10 Veebr 2021, 23:40, muudetud 1 kord kokku.
Re: Kuhu saab (käe)võrudega edasi liikuda
Kui nüüd seda mõtet edasi arendada, siis igal tõelisel, oma esivanemate pärandist hoolival eestlasel peaks olema võru ja kuna Eesti on innovatiivne e-arenduste väljamõtleja, siis see võru peaks kindlasti olema elektrooniline.
Seega, igale eestlasele oma elektrooniline jalavõru?
Seega, igale eestlasele oma elektrooniline jalavõru?
Ostan Eesti, Tsaari-Vene ja NSVL münte, kodurahasid jne. Huvi korral raha kohe kätte! Pakkumised kas PM või eestimynt@gmail.com
- Huviline007
- Viiekroonine
- Postitusi: 737
- Liitunud: 25 Juun 2019, 21:40
Re: Kuhu saab (käe)võrudega edasi liikuda
Väga ilus mõte: elektrooniline jalavõru oleks nagu iga noore eestlase rahvuslik Bitcoin! Peaaegu, et nagu uhkuse ese! Trad Attacki plaat ühes käes, pärg peas (kui peaks nälg tekkima) ja elektrooniline jalavõru jalas - muistne eestlane kohtus sellel pildil tuleviku eestlasega ja on valmis vallutama maailma! Siin ja praegu! Ilus!