kullasulamitele on lahused erinevate proovide tuvastamiseks, siis hõbedast pole veel kuulnud peale põrgukiviga märjal pinnal kriipsu vedamist (must kriips=hõbedast keemiliselt aktiivsem matejal), proovikojas maksab praegu proovi tegemine u 10 eurot(?).
Umbes 12 a. tagasi sattusin Tartusse ühte Riia mäe peal olevasse antiigiärisse (vist praegugi veel alles) ja märgates letil 5 latist Kauni Milda münti, tekkis mul huvi see omandada. Küsisin leti taguse mehe käest, et kas sildil ilutsev kiri HÕBE on ikka tõsi? Vanamees võttis sõna lausumata sahtlist mingi indikaatoripudeli, tilgutas mündile ja näinud seal mingit värvimuutust, ütles, et näe on hõbe küll! Ma ei mäleta enam, kas see värvimuutus oli roheline või punane, aga toonimuutus oli silmnähtav... nagu ka mündile jäänud kerge jälg sellest keemiast. Küllap siis ikka on ka odavamaid vahendeid. Ära küsi misasi see lahus oli, ma ei mäleta oma keemiaõppimisest koolis rohkem kui järjepidevat spikerdamist. Ka ülikoolis orgaanilise keemia eksamil läbisaamist pean siiamaani suurimaks esimese kursuse müsteeriumiks!
sul jah see probleem - suur mees, suured sõrmed ja kui veel sõid hommikul putru ka, on oht, et võtad mündi kätte ja lõhud ära
ise olen niisama kõlistanud laual või siis pannud sõrmenukile ja toksanud metalliga (teine münt, võti, luup vms), milline on kõla ja kaua heliseb; võrdluseks laual-sõrmenukil võrrelnud samade müntide hääli
No loodame, et sinu mündikõlistamisetehnikaga end varustatuna jäävad ära suuremad mündilõhkumised.
Aga ega esialgu polegi mul siin midagi eriti kõlistada, sain alles hiljaaegu oma päris esimese Toompea võltsingu.
Huvitavad heas säilivuses Eesti jt. Balti riikide mündid.