Rahapaja õnnelik leidja: kutsusin kohe arheoloogid appi

Uudised, artiklid ja pressiteated müntide teemal. Ärge unustage viiteid!
Vasta
Kasutaja avatar
muhfff
Site Admin
Postitusi: 5016
Liitunud: 25 Apr 2011, 08:45
Kontakt:

Rahapaja õnnelik leidja: kutsusin kohe arheoloogid appi

Postitus Postitas muhfff » 28 Mai 2013, 08:54

http://ohtuleht.ee/527257

Arvo Uustalu
28. mai 2013, 06:58

Õnneliku käega ajaloohuviline leidis aarde vahetult pärast otsimisloa saamist

"Mustade arheoloogide tõttu on maaomanikelt väga raske nõusolekut saada. Meie sõprusringkonnas on tavaks, et leidudest anname teada kohe ja üleskaevatud ja taastatud kohale külvame muruseemne," räägib Jõhvi lähistelt XVI sajandist pärit mündiaarde leidnud Dmitri Kurakin.


Narvas elav Dmitri hakkas arheoloogia vastu huvi tundma alles möödunud aasta novembris. Muinsuskaitseameti koolituse läbinud mees sai nii-öelda põllulemineku loa alles tänavu kevadel. Uskumatu, kuid juba esimesel otsingulaupäeval ehk siis 4. mail tuli ka esimene aare. Selle leidmisele eelnes põhjalik kodutöö, kuid küllap mängis väikest rolli ka algaja õnn.

Leiutasu on soolas

Dmitri sõnul on mõistagi rõõm aardest suur. Muu hulgas oli see oluline tema naisele – abikaasa ei käi, metallidetektor käes, niisama mööda põlde ringi.

"Naist aarde puhul restorani ei viinud, aga tõestasin, et ma ei ole ka kalamees, kes konservi järve äärde kaasa võtab," muigab ta.

Jõhvi lähistel asuvale põllule läks Dmitri pärast põhjalikku eeltööd. Oluline vihje oli see, et eelmisel aastal leiti samast kohast umbes sadakonna meetri kauguselt ehteid. Mees uuris ka vanu kaarte ning oletas, et leiukoha lähistel võib olla ka vana asulakoht.

"Kui leidsin kolm-neli münti, siis jätkasin otsimist. Aga kui neid üle kümne välja tuli, siis oli selge, et tegu on peidukohaga. Helistasin kohe muinsuskaitseametisse. Sealtpeale võttis tööjärje üle arheoloog Mauri Kiudsoo, kelle juhtimisel ülejäänud mündid leiti," räägib ta.

Tavalise töömehena leiba teeniv Dmitri ütleb, et ei tea, kas ta leiutasu saab ja see pole tema sõnul ka kõige olulisem. "Tore on, kui leiutasu saab ja eks see ole signaal ka teistele hobiarheoloogidele. Peamine selle hobi juures on ikkagi see, et saan ennast arendada, looduses käia ja sõpradega suhelda. Nädalalõpu lähenedes tõmbab süda nii-öelda objektile. Ja ei ole see sugugi nii, et üks kord saad leiu ja siis pole enam põllule asja," räägib ta.

"Peale mündiaaret olen leidnud juba iidse õmblusnõela ja paar väiksemat klambrit. Piirab jällegi see, et eks laupäeviti on vaja perega ka koos olla. Minu arheoloogiahuvi sai alguse sellest, et sõber kutsus mind hobiarheoloogide klubisse. See polnud isegi armastus esimesest silmapilgust."

Dmitri on veendunud, et ajalehesabas tema leide kunagi müüma ei hakka, ja mitte seepärast, et seadusega on see keelatud, vaid et siis jääb tükike Eesti ajalugu ja kultuuriväärtust talletamata.

Vaese mehe rahapada

Kus täpselt Dmitri aare leiti, seda muinsuskaitseamet avalikustada ei saa, esialgu ka leiu suurust mitte. Muinsuskaitseameti Ida-Virumaa vaneminspektori Kalle Merilai sõnul ei kuulunud 16. sajandi lõpust pärit aare rikkale inimesele.

"Need olid hõbetraadist vermitud Ivan Groznõi aegsed Vene traatkopikad ja Rootsi öörid. Ma ei usu, et see oli rikka inimese peidetud aare. Tundub, et oli kiiruga maa sisse kaevatud. Inimesed jäid sõja jalgu ja peitsid oma rahanatukese ära. Paraku sageli koju tagasi ei jõutud," räägib ta.

Vanima verminguga mündi järgi võib arvata, et aare peideti 1583. aasta paiku ehk siis Liivi sõja lõpul või vahetult pärast seda.

Tallinna ülikooli ajaloo instituudi arheoloogi Mauri Kiudsoo sõnul pärinevadki Eestist leitud arvukad aarded valdavalt Liivi sõja (1558–1583) ajast.

"Tegemist oli ajajärguga, kui ühtne Liivimaa lagunes ja Liivi sõda muutus suureks rahvusvaheliseks heitluseks. Liivi sõja ning Poola-Rootsi jätkusõja aegse vaenutegevuse ning nn väikesest jääajast põhjustatud ikalduste ja näljahädade tõttu hukkus suur osa Eesti elanikkonnast, mistõttu jäi peremeheta arvukalt maapõue maetud aardeid. Pikk sõjategevus häiris tugevasti ka majanduse normaalset toimimist ja hävingu üleelanud inimeste säästud ei leidnud kasutamist. Raha minetas oma põhifunktsiooni, leides kasutust ehetes, hauapanustena ja ohvriandidena," selgitab ta. Ka mullu Jõhvi vallas leitud aare oli maapõue peidetud umbes samal ajal. See oli pandud puit-anumasse ja peidetud osaliselt kividega vooderdatud auku.

Kalle Merilai sõnul heategu tasumata ei jää. Leiutasu suurusjärk võib võrduda isegi aarde väärtusega ning võib leiu arvatavat müügihinda koguni ületada. Kui suur on Dmitri leitud aarde väärtus ja leiutasu, selgub pärast eksperdihinnangut ja ekspertide nõukogu otsust. 2010. Harjumaal Anija vallas leitud viikingiaarde leidjale eraldati ligemale 100 000 eurot. Siis oli tegu enam kui tuhande mündi ja üheksa hõbeehtega, mille väärtus hinnati 200 000 eurole.

Merilai kinnitusel pole olukord mustade arheoloogidega enam nõnda hull kui veel mõni aasta tagasi – nende asemele astuvad koolitatud ja lubadega seaduskuulekad hobiarheoloogid. Muinsuskaitseameti arheoloogia vaneminspektori Armin Rudi sõnul on Eestis ligemale 200 koolituse läbinud ja loa saanud hobiarheoloogi.

"On ka selline võimalus, et leidja taotleb leidu endale. Küll peab muinsuskaitseamet sel juhul teadma, kus leid asub. Leide on palju näiteks kirikutes," räägib Merilai.

Venemaa traatkopikad

Nn traatkopikad on oma nime saanud nende valmistamistehnoloogia järgi. Nimelt toimus hilis-keskaegsel Venemaal müntimine kuni Peeter I reformideni Euroopaga võrreldes hoopis teistviisi: hõbedast venitati paraja paksusega traat, mis seejärel lõigati kääridega tükkideks, löödi haamriga lamedaks ja vermiti. Siit tuleneb Vene müntidele nii iseloomulik ebakorrapärane kuju. Menetluse eeliseks oli see, et nii viidi müntimiskaod miinimumini. Et hõbedat traadiks venitada, pidi sulam olema kõrge puhtuseastmega. Seetõttu olid Vene hõbekopikad ka Liivimaal heas hinnas. Traatkopikaid kohtabki ajavahemikus 16. sajandi lõpust kuni 18. sajandi alguseni peidetud Eesti mündiaaretes. 19. sajandi lõpul avastati Kagu-Eestist Räpina veskitammi ehitusel 40 kg kaalunud Põhjasõja-aegne traatkopikate aare. Arvestades Vene mündi tollast keskmist kaalu, pidi see leid koosnema kogunisti 150 000–200 000 eksemplarist!


Pilt
Ostan Eesti, Tsaari-Vene ja NSVL münte, kodurahasid jne. Huvi korral raha kohe kätte! Pakkumised kas PM või eestimynt@gmail.com

Vasta