Arutelud kataloogide hindade ja tegelike hindade üle

[sass107]

Paberit ka:
http://www.osta.ee/22728757" onclick="window.open(this.href);return false;
Tervelt 10000kr rohkem

[muhfff]

Paberit ka:
http://www.osta.ee/22728757" onclick="window.open(this.href);return false;
Tervelt 10000kr rohkem

Hmm... kuigi ma paberist palju ei tea, siis ma arvan et see raha küll väga üle hinnatud pole.
Erinevalt kiletaskutesse pakendatud uutest kroonidest on Wabariigi aegsed heas säilivuses pabrerrahad ikka rariteedid. Ning haruldus ja säilivus maksabki palju.

[sass107]

Eks nad muidugi ole kõik rariteedid ja haruldased, kuid kataloog annab VF erimile 1000 eurot hinnaks ja vähemalt minu silmis on sel hinnal korralik vahe sees.
Samas, ostas pole vist sellist erimit müüdudki varem.

[muhfff]

Kui saladus pole, siis mis kataloogis see hind oli?

Aga hindade ja kataloogide kohta kolm märkust:
- esiteks, turuolukord võib muutuda väga kiiresti ja kataloogihinnad võivad olla juba paar kuud hiljem täiesti valed. Näiteks 1992. aasta mündikomplekt maksis veel märtsis umbes 70 eurot, praegu 20. 500-kroonine kuldmünt maksis umbes 600 eurot, praegu üle tuhande. Jne.
- teiseks, haruldasel kraamil pole turuhinda. Haruldase eseme turuhind on oma olemuselt oksüümoron. Võib ju öelda, et kataloogihind on näiteks 1000 eurot, kuid kui ükski eseme omanik pole nõus sellise hinnaga esemest loobuma, siis on see kataloogihind ju mõttetu!
- kolmandaks (tuleneb see kaudselt tegelikult teisest punktist) - kataloogihinnad on kohati üsna meelevaldsed, n-ö lambist võetud. Näiteks Haljaku kataloogi rahapaja säilivuses EW müntide hinnad olid juba kataloogi ilmudes suht mööda. Ja kuidas üldse määrata näiteks unikaalse eseme turuhinda? Soodsate asjaolude kokkusattumisel (kaks tõsist huvilist oksjonil) võib see maksta kordades rohkem kui mõnel teisel korral (müüja saab alghinna).

Ehk siis lühidalt - kataloogihindu saab usaldada ainult levinumate (s.o mitte haruldaste) müntide või paberrahade korral (ja siis ka suurusjärgu mõistes)

Aga võib-olla peaks tegema kataloogihindadele täiesti uue teema

[sass107]

Kataloog ongi Gunnar Haljaku 2011 aasta raamat.

Eks ta nii on, et haruldaste rahade puhul on hind "kõikuv" ja sõltub (oksjonil) "tahtjate" arvust.
Ega ma olen noor koguja ja õpin iga päev sellel alal midagi, seekordki nägin hinda ja pani naerma, teades mis on kataloogi "hind".

[Scann]

Minu meelest on kataloogihinnad tavaliselt just turuhinnast kõrgemad, aga see sõltub juba mündist (või siis paberrahast) endast.

[muhfff]

Minu meelest on kataloogihinnad tavaliselt just turuhinnast kõrgemad, aga see sõltub juba mündist (või siis paberrahast) endast.

Võib-olla sõltub see ka kataloogist. Haljaku kataloogis on igatahes Unc säilivuses müntide hinnad (vähemalt minu meelest) liiga odavad.
Näiteks 1924. aasta 5-margane on kataloogis 50 eurot. Tegelikult ei saa sellise hinnaga seda münti mitte kuskilt (olen valmis ostma, kui keegi pakub).
Madalamate säilivuste hinnad on võib-olla ok, kuid Unc hinnad on minu meelest mööda. Aga noh, Unc 5 marka 1924 on haruldane ja nagu ma mainisin, siis haruldasel asjal sisuliselt turuhind puudub.

[Caesar]

Üks asi on jaburate odavate käibemüntide ulmehindade üle irvitada, teine aga auväärt kollektsionääri kallal näägutada, kes müüb rariteete. Ja ta on publitseerinud raamatuid ja laenab Haljakule ka oma kogu, et too saaks oma kataloogi ka piltidega ilmestada, on kinkinud oma kaasaegsete paberrahade kogu Eesti Panga muuseumit ilmestama jne. Härra Allan Tohv ilmselt teab paremini kui kataloogitegijad, mida miski Eesti paberraha väärt on, kuna vaieldamatu eksperdina on tal see luksus hoomata kogu teemat tervikuna.

Üks oluline nüanss, millele võiks mõelda, kui mõni alghind šokeerib - turu ja kataloogihindade ja meie omaarvamusele tegelikust väärtusest viimane tõde jääb ikka selleks, mis on omaniku loobumishind. Kui just pole tulist ora teatud kohas, siis on see loobumisehind alati suurem turu keskmisest ootusest. Eriti kui müüakse midagi, mis on (väga) haruldune ja seda nii emotsionaalses valdkonnas, nagu seda kollektsioneerimine on.

[muhfff]

Nojah, algajate kogujate kaitseks saan öelda, et ega alguses ei oska keegi väga infot selekteerida (tean omast kogemusest).
Ega algaja koguja ju ei tea, kes on oma ala eksperdid ("gurud") ja milline on turu dünaamika. Hindade koha pealt üllatun ka ise kohati.

Aga eks aegamisi saame me kõik targemaks

[Caesar]

Räägime siis veidi turudünaamikast.

Ostjatel on kombeks maksta rohkem paremate säilivuste eest, kui enamustes kataloogides kirjas ja veel vähem kehvemate eest.
Seda võib rusikareeglina võtta, mis töötab mõningaste eranditega, nagu ikka.
Koduturul on ka üleküllus madalama säilivusastme müntidest, siis sellest ka odavam hind.
Mis aga rahapajasäilivuses müntidele tormi jooksma paneb, on juba rohkem süvapsühholoogia valdkond.
Kes meist ei tahaks omada pärli kollektsioonis ja ka üsna ilmetu kujundusega münt võib selleks saada,
kui tal on veel rahapaja hõngu juures.

Mis veel mõjutab hindu vabal turul? Müügi ajastatus. Osta.ee näitel hooaeg Eesti münditurul on septembrist maini.
Euro-reformi buumi mõju kestis vaid juuni keskpaigani, siis enamus rahvast kadus randa päikest võtma ja vorsti kärsatama.
Suvise languse järel hakkasid juba septembri teisest poolest taas hinnad kerkima, kuid buumiaegset taset odavamate
münditoodete puhul (nagu nt need 1992 voldikud) võime näha ilmselt alles mitmete aastate pärast.

Ülemaailmne majanduslangus ja Euroala kriis on kullahinnale ja muudele väärismetallidele maailmaturul mõjunud reaktiivselt.
Kõige kallim kuldmünt - 10. aastat kroonireformist - tegi buumiajal kaelamurdvaid hüppeid hinnas, samas liiga paljud
soovisid selle pealt teenida ja turul ülepakkumise tõttu on hind normaliseerunud nüüd sügisel umbes 1600 euro juures.
Teiste Eesti kuldmüntide puhul võib öelda, et hind on kas buumiaja tasemel (suuremate tiraazhide tõttu buum neid
niipalju ei mõjutanud) või on sügisel pisut kerkinud.