mart kirjutas: kataloog on orientiir, loodetavasti piisavalt värske ja pädevalt koostatud.
Just seepärast ma sageli kataloogihindu ei vaatagi, et kataloogihinnad ei pruugi peegeldada reaalset turuolukorda. Miks?
Esiteks regulaarselt (aastas kord, 2 korda vms) uuendatavad kataloogid. Isegi kui erilisi muutusi turul pole, siis tuleb uustrükk maha müüa. Kui koostaja uues väljaandes midagi ei muuda, siis kes seda ostaks? Seega on regulaarselt ilmuvate kataloogide koostajatel huvi hindu muuta enam kui reaalne turusituatsioon õigustaks. Kui tegu on ebaregulaarselt uuendatava kataloogiga, siis on see risk väiksem.
Teiseks, alati on kataloogis lihtsam muuta hindu ülespoole, siis saavad mündikaupmehed õigustada kataloogiusku kogujatele, miks ta nüüd sama asja eest rohkem raha tahab. Näe, kataloog ju näitab...Ja kõik on rahul, kaupmees saab oma kasumi ja ostja teadmise, et kui täna ei osta, siis on homme veel kallim, vähemalt näeb vanu katalooge vaadates, et hinnad kogu aeg tõusevad. Ka loob see näilise turvatunde paljudele kogujatele, kellele võib-olla meeldib, et nende kogu on "paberil" jälle kallimaks läinud, kataloog ju ütleb nii. Seega võib uute ja kõrgemate hindadega kataloogi ostmine olla kui enesekiitus või järjekordne mõnuaine doos, mille ees siis muidugi oldakse nõus raha välja käima. Seega on palju inimesi, kes võiksid soovida kõrgemaid kataloogihindu- koostajad, mündimüüjad ja vahel ka kogujad ise.
Kolmandaks on kataloogide väljaandjad sageli mündikaupmehed. Neil on kindlasti omad huvid mingeid münte müüa ja osta, seega võivad nad panna odavad hinnad neile müntidele, mida tahavad osta ja kallid neile, mida tahavad müüa. See loob soodsa pinnase olukorrale, kus on tagurpidi pööratud põhjus ja tagajärg: kataloogihinnad (=tagajärg) ei pruugi peegeldada adekvaatselt turul toimunud hinnamuutusi (=põhjus), vaid pigem proovitakse kataloogihindade (=põhjus) kaudu muuta reaalset turuhinda (=tagajärg). Kuivõrd see õnnestub, on iseasi, kuid igal juhul ei ole kataloogis siis turuhinnad.
Lõpuks on turuhinnad pidevad muutumises ja sõltuvad ka müümise ajast, kiirusest ja müügikohast (müügikanal, riik jne). Kõiki neid peensusi ei suuda ükski kataloogide koostaja parima tahtmise juures hallata, veel vähem kataloogi kirja panna.
Kui kataloogihinnad kaua oma elu elavad, siis irduvad nad nii palju turuhindadest, et isegi võhik saab aru. Siis on uueks reaalsuseks see, et hakatakse turuhinnana arvestama mingit protsenti kataloogihinnast, mis on üsna absurdne, kuid juba reaalsus nt filateelias.
Lõppjäreldus on, et katalooge tasub muidugi uurida, eriti kui endal mingit teadmist-kogemust ei ole, kuid neid saabki võtta vaid orientiirina, kus reaalne turuhind võib konkreetsel ajahetkel ja konkreetses kohas olla ka 50 või 150% kataloogihinnast või veel enam või vähem. Isegi suhtarvud ei pruugi samaks jääda. Ka oksjonihindu saab manipuleerida, kuid eriti tavalisemate müntide puhul, kus registreeritud müüke on palju, annavad need palju suurema kindluse kui suvaline kataloogihind.
Nõus võib olla sellega, et ostes MA shopist vms rahvusvaheliste numismaatikaorganisatsioonide liikmetelt või ka lihtsalt tuntud kaupmehelt, siis on vähem võimalusi saada endale võltsing. Ja võid ka vahel edaspidi asja tagasi saata kui osutub võltsinguks. Selle turvatunde eest võib teatud müntide puhul tõepoolest olla mõistlik suurema hinna maksmine. Kuid parima hinna garantiid nad muidugi ei anna, samuti peab ostja endalt küsima, kas tasub osta eluaegse ehtsusgarantiiga asju nt kahekordse hinnaga olukorras, kus asja ehtsuses niikuinii kahtlust pole.