Mis raha väärt oli?

[muhfff]

Ühes teises teemas tunti seoses 5000-margasega huvi, et mis me kogutav raha ka omal ajal väärt oli.
Pühendame siis sellele terve eraldi teema. Kui kuskil näete omaaegseid hindu või palku, siis jagage leidu teistegagi. Aga lisage ajamäärang ka juurde, sest nii nagu tänapäeval, olid ka vanadel hallidel aegadel hinnad pidevas muutumises.

Teen otsa lahti Riigi trükikoja palgamääradega aastal 1923, seisuga 31. detsember.
Administratsioon. Trükikoja juhataja Theodor Kääriku (seesama tüüp, kelle nimetähed TK ehivad 25-sendist münti) kuupalk oli 28800 marka.
Pearaamatupidaja sai 16000, lihtsalt raamatupidaja 13500.
Kunstnik-konsultant Reindorff (paljude rahade autor) sai igakuiselt 8000 marka, arveametnikud 6200.

Teenijad. Jooksupoisi palk oli 3000, koristajad said 3400-4000, kojamees 3700, tisler 8000.

Tehniline personal. Osakonna juhataja 27000.
Karl Doll, graveerija, 14000. See tüüp graveeris hiljem kroonide trükkimise plaate
Tsinkograaf 15000, mehaanik 12000, valveametnikud 5300-5800, rahalugejad 5300, rahalõikaja 8200

[margusmaki]

Loodan et ei risusta aga silma jäid suurusjärgud Vabadussõja kandis:

Mark (1918 - käibel kuini 1931)

Riigi Teataja, nr. 7, 13 detsember 1918 (samas on veel posti- ja telegrafiametnikkude palganormid)

Sõjaväelaste palganormid Vabadussõja alguses:
peastaabi ülem 1500 marka, polguülem 900 marka, pataljoniülem 750 marka, rooduülem 600 marka, komandoülem 500 marka, nooremohvitser 450 marka, veltveebel 90 marka, vanemallohvitser 75 marka, nooremallohvitser 60 marka, kapral 45 marka ja reamees 30 marka kuus.

Kindral Laidoneri kuupalk oli 4000 marka kuus.

Sõjaväe poolt rekvireeritud ratsahobuse hind 1500 marka.

Peale Vabadussõda näiteks Vabadusristi kavaler https://et.wikipedia.org/wiki/Herbert_Brede - rahaline autasu 225 000 marka ja talu.

Sõjaministeeriumi (kaitsemin) palganormid:
Sõjaminister - 2500 Marka
Sõjaministeeriumi esindaja Soomes - 3000 marka
Naiskirjutajate palgad 350–600 marka, veltveebel-kirjutaja 450, vanemkirjutaja 400 ja nooremkirjutaja palk 300 marka.
soome, rootsi, inglise ja prantsuse keele tõlgid - 900 marka kuus

**

Kroon (1927 - käibel kuni 1941)

Militaarist lugesin...
Lisaks jagati täiendavalt ca 250-le veteranile 1933. aastal veel ligikaudu 6000 ha uudismaad.
Lisandusid veel toetusrahad, mis kõrgematele ohvitseridele olid 1000-5000 krooni ja teistele kavaleridele 100-750 krooni.

**

Vaadates sinu numbreid siis paistab, et peale Vabadussõda oli korralik inflatsioon ikka.

[muhfff]

Inflatsioon oli kindlasti suur. 1919 oli ju Vabadussõda, raha kulus meeletult, aga sissetulekuid peaaegu polnud.
Sisuliselt kogu raha mille Riigi trükikoda trükkis, läks kohe riigi kulutuste katteks.
Stabiliseerumine toimus alles peale sõda, 1922. aastaks oli olukord juba nii hea, et sai lausa mündid käibele lasta.

[Benedict]

Eesti Statistika, ammendamatu eestiaegsete andmete allikas (eriti igakuised alalised tabelid), nüüd ka digiteeritud: https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika?id=1446

[Andvari]

Eesti Statistika, ammendamatu eestiaegsete andmete allikas (eriti igakuised alalised tabelid), nüüd ka digiteeritud: https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika?id=1446

See ju puhta võõramaa keeles.

[Benedict]

Ütlen lühidalt, et eestiaegsed on tagapool, uusimad enne. Allalaaditav pdf, üksikutele lehekülgedele otselinke anda ei saa.

https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika?id=2628

[Benedict]

Ja muidugi 1937. aasta büdžetiuurimus: https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-dig ... 873/page/1

[muhfff]

See büdžetiuurimus tundub päris huvitav lugemine.
Et kui palju raha teeniti ja kuhu see kõik kulus. Peab millagi süvenema...

[muhfff]

Postimehes oli huvitav artikkel Tsaari-Vene viinamonopolist.
Eestis oli alates 1. juuli 1900 viina müük lubatud ainult kroonu poodides. Ma kõike ei hakka tsiteerima, aga väga huvitav on see, et lubati vastu võtta ka rikutud münte nimiväärtusest väiksema väärtusega.

Peale riigiviina võis monopolipoodidesse nn komisjonimüügile võtta ka eratootjate alkoholi: rummi, konjakit ja muid kangeid napse. Viina hind monopolipoodides oli eri kubermangudes erinev, kuid hinnavahed ei olnud väga suured. Nii maksis aastal 1900 Liivimaal alama sordi lihtviin levinuimas, 1/40-pangeses (0,305-liitrine) pudelis 19 kopikat, lauaviin 25, 90-kraadine piiritus 43 ja 95-kraadine piiritus 45 kopikat. Kõige kallim oli monopolipoes veerandpangene pudel kanget piiritust, mis maksis 4 rubla ja 51 kopikat.

Samal ajal sai 1/200 ehk kõige väiksema pudeli lihtviina kätte kõigest nelja kopika eest. Juurde tuli maksta küll ka klaaspudeli hind, mis oli alates väiksemast 2, 3, 4, 5 või 20 kopikat, kuid taara tagastamisel andis poodnik raha tagasi. Olgu öeldud, et 1903. aastal andis Liivimaa aktsiisivalitsuse ülem loa võtta monopolipoodides vastu ka painutatud, augustatud, kriimustatud, kulunud ja muul moel kahjustatud hõbemünte nende nominaalväärtusest madalama hinna eest. Nii tuli viinamüüjal vastavalt juhendile arvestada kahjustatud üherublase hõbemündi väärtuseks 65 kopikat, 20-kopikalisel kuus kopikat, kümnekopikalisel kolm kopikat jne.

Artikkel ise:
https://arvamus.postimees.ee/8336059/aj ... taha-jooma