Viini postmargi eest saaks korraliku varanduse

Margid jmt
Vasta
Kasutaja avatar
muhfff
Site Admin
Postitusi: 5166
Liitunud: 25 Apr 2011, 08:45
Kontakt:

Viini postmargi eest saaks korraliku varanduse

Postitus Postitas muhfff »

http://epl.delfi.ee/news/lp/viini-postm ... d=78792654

Raul Ranne
raul.ranne@lehed.ee

Pilt

50 aastat tagasi vändati Eestis kultusfilm „Viini postmark”, kus kütab kirgi ja käivitab tegevust hinnaline nn WIPA-plokk – filatelistide unistus toona ja küllap tänapäevalgi.

Mäletate filmi? Kaks vana rindekaaslast sirvivad enne pidulaua taha istumist margialbumit. Kastitehase meister Martin Roll, keda kehastab Jüri Järvet, lööb albumi lahti: Afganistan, Ameerika… Austria. Ja seal ongi neljast margist koosnev kuulus margiplokk. „Mis, sul on WIPA-plokk?!” vajub rariteeti nähes Martin Rolli kamraadil suu imestusest lahti – ta kogub filatelistina nimelt Austria marke ja just see plokk on ta kollektsioonist puudu.

Nagu teame, sünnib filmis sõprade vahel kihlvedu, kas seltsimees Roll suudab terve päeva üksnes tõtt rääkida. Kui ei suuda, peab hinnalise WIPA-ploki sõbrale loovutama. Siit käivitub Nõukogude Eesti tegelikkuses koomiliste sündmuste virvarr, mis on filmina juba 50 aastat inimesi lõbustanud. Mõni aeg enne filmi mängiti „Viini postmarki” suure menuga ka Tallinna Draamateatri laval, Jüri Järvet oli sealgi peaosas.

Ent räägime filmi nimitegelasest Viini postmargist. Kui palju on väärt too kuulus WIPA-plokk, mille tõttu nii hoogne sündmusteahel käivitub?

Pilt

Ardi Liivese 1964. aasta näidendis tuleb jutuks, et 1933. aastal toimunud Viini rahvusvahelisele postimaksevahendite näitusele (Wiener Internationale Postwertzeichen-Ausstellung) pühendatud neljast margist koosnev plokk, millel on kujutatud uhke postitõld, anti välja kõigest 10 000 tiraažis ja müüdi üksnes näitusekülastajatele. Ploki väärtuseks ütleb Martin Roll näidendis 1250 Šveitsi franki.

Auto hinda väärt

1967. aastal valminud filmis selgub, et nimetatud WIPA-plokk on Eestis ainueksemplar, mille eest andis peaosaline vahetuskaubaks kogu Suurbritannia ja pool Skandinaavia kollektsiooni, mida iganes see siis ei tähendanud. WIPA-ploki hinnaks ütleb Roll filmis 4800 Šveitsi franki. NSV Liidu kinolevis näidatud „Viini postmargi” venekeelses variandis kõlab hinnaks koguni 5000 franki.

20 aastat tagasi arvutas Tallinna filatelistide seltsi toonane esimees Ako Pärlist, et filmi tegemise ajal kehtinud kursi järgi maksis 1933. aasta WIPA-plokk heal juhul hinnanguliselt 1500 rubla.

Filatelistid orienteeruvad markide hindu arvestades tavaliselt Saksa Micheli kataloogi järgi ja 1997. aastal oli ses kataloogis 1933. aastal välja antud WIPA-ploki väärtuseks hinnatud 7000 Saksa marka.

Arvestades, et filatelistid ei maksa tavaliselt margi eest täit kataloogi hinda, hindas Tallinna filatelistide seltsi juht paarikümne aasta eest legendaarse ploki hinnaks umbes 20 000 Eesti krooni, mis oli märkimisväärne rahasumma. Eriti nende silmis, kes marke ei kogu. Nüüd, kui legendaarse filmi lavastamisest on möödas pool sajandit, maksab vahest uuesti uurida, kui palju filmis kirgi kütnud rariteet maksta võiks.

„13 000 eurot,” teatab pealinna filatelistide seltsi juht Ants Allik ootamatult suure summa, kui on värsket Micheli kataloogi uurinud. „Selle raha eest saaks mõne väiksema uue auto, eks ole.”

Ardi Liivese kirjutatud „Viini postmark” on kunstiline teos, milles kõlanud faktidest ei maksa liiga suuri järeldusi teha. Ent see, et 1933. aastal anti välja WIPA-plokk 10 000 tiraažiga, peab Alliku sõnul paika. Nagu ka see, et plokk on filatelistide seas hinnatud. Sellest kõneleb WIPA-ploki hind kuulsas kataloogis.

Kas seda plokki maksab vahetada kogu Suurbritannia ja poole Skandinaavia kollektsiooni vastu, nagu kinnitas filmis Martin Roll, pole Allik kindel. „Ega me ei tea, kui suur oli tema kollektsioon. Kui oli tõesti täiuslik Suurbritannia markide kollektsioon, siis ma ütleksin, et ta tegi väga lolli vahetuse,” muheleb filatelist.

Hoopis huvitavam küsimus on, kas too hinnaline 1933. aasta WIPA-plokk võiks olla mõne Eesti filatelisti margikogus. „Väheusutav. Ma oleksin vast sellest kuulnud, kui oleks. Või mine tea, äkki mõnel on, aga on vait ega räägi sellest,” arutleb Allik.

Võib ju mõelda, et enne sõda käis mõni jõukas inimene Austrias ja soetas sealt nüüdseks nii rariteetsed margid. Aga see on siiski pigem teoreetiline võimalus, märgib Allik. Veel vähem tõenäoline on, et hinnaline eksemplar oleks sügaval nõukaajal võinud sattuda mõne kastitehase meistri kogusse. „Väheusutav!”

Pensionäride hobi

Viini rahvusvahelise postimaksevahendite näituse puhul on antud välja kolm nn WIPA-plokki (üksikuid marke on selle näituse puhul trükitud märksa rohkem). Peale 1933. aasta ka 2000. ja 2007. aastal. 2000. aastal välja antud WIPA-plokk on Allikul endalgi albumis – seda trükiti 150 000 ja kataloogi järgi on selle hind 30 eurot.

Kui populaarne on tänapäeva Eestis markide kogumine? Allik möönab, et filateelia on viimasel ajal üha rohkem vanemate inimeste pärusmaa ja nõukaajaga võrreldes on tõsiseid margikogujaid mitu korda vähem. „Eesti filatelistide seas on lendlause, et alla 65-aastased on meie silmis pioneerid. 80% filateliste on ikka vanemad inimesed, pensionärid,” ütleb ta. Igakuistel filatelistide kogunemistel on siiski ka noori, isegi mõned noored naised on kohal. „Aga üldiselt noori väga ei huvita filateelia. Noored mängivad nutitelefonidega...”

Kas Eesti margikogujate kogudes võib olla sedavõrd hinnalisi rariteete, mille nimel on inimesed valmis põhjalikult iseloomu muutma ja tülli minema ning millest võiks käivituda „Viini postmargis” nähtud hoogne tegevus?

„Ma ei ole näinud kellelgi Eestis marki, mis oleks maksnud tuhandeid eurosid. Aga selliseid, mis maksavad ligemale tuhat, olen küll näinud,” märgib Allik. Lõpuks pole küsimus üksikutes markides, vaid kollektsioonides. „Eestis on inimesi, kelle kollektsioon maksab piisavalt palju, et auto osta. Minugi kogu eest võiks mõne auto osta.”

Räägime pikalt WIPA-plokist, ent Eestiski on antud välja marke, mis on kogujate seas kõrges hinnas. Allik otsib kataloogist välja, et 1918. aastast on nelja tsaaririigi margiga sari, millele on värskelt sündinud Eesti Vabariik peale trükkinud „Eesti, Rakvere”. Selle haruldase komplekti on Micheli kataloog hinnanud väga-väga kalliks. Haruldasi ja hinnalisi Eesti marke on teisigi.

Maailma kirjamarkide hinna edetabeli tipust leiab haruldusi, mille eest on välja käidud miljoneid dollareid.

Allik toob lagedale oma hämmastava kogu albumid. Ta kogub marke, millel on kujutatud koeri. „Ma ei ole täpselt kokku lugenud, kui palju neid on, aga on 12 suurt albumit, igas 64 lehte – seal on reas praktiliselt kõik alates 1887. aastast maailmas trükitud margid, millel on kujutatud koera. Nii perforeeritud servaga kui ka haruldasemad ja hinnalisemad lõigatud servaga margid ja plokid samade markidega. Ainult mõni üksik on puudu,” ütleb Allik.

Marke trükitakse arutult

Ta tunnistab, et veedab üksikute puuduvate markide leidmiseks pikki tunde internetis. Aga neid marke ei ole. „Kui ma eBayst koeraga marke otsin, siis saan umbes 32 000 pakkumist (tõsi, seal on ka kordusi), aga seal ei ole ühtegi sellist, mida mul kogus pole.”

Sama esinduslik on Allikul ka Prantsuse asumaade kunstimarkide kollektsioon.

Vana margikoguja kirjeldus veenab üha rohkem, et filateelia pole odav hobi. „No mis on kallis?” küsib Allik vastu. „Näiteks on üks Ameerikas 1893. aastal välja antud Kolumbuse sari. Selles on 12 marki ja sari tervikuna maksab tuhandeid eurosid – muidugi kallis. Ühel margil on kujutatud Kolumbus ja teised tegelased laua taga ning koer magab laua ees. Kuna margil on koer, on ta mul olemas. See maksab kataloogi järgi 250 eurot. Teisi selle sarja marke ma taga ei aja, sest seal pole koera peal,” räägib Allik.

Viimasel ajal tuleb tõsisel margi- kogujal rinda pista ootamatu probleemiga. Marke trükitakse nii arutul hulgal, et raske on järge pidada. Seetõttu otsustas Allik, et tema kunstimarkide kollektsioon lõpeb 2000. aastaga. Koeramarke ta ostab kuni 2018. aastani, kui on järgmine koera-aasta.

1970. ja 1958. aastal, mis olid samuti Hiina kalendri järgi koera-aastad, tuli välja üksikuid koeraga marke ja needki anti välja kas Hiinas, Taiwanis või Hongkongis. 1982. aastal, kui Euroopas hakati Hiina kalendrit rohkem tähele panema, tuli koeramarke välja üsna mitmest kohast ja 1994. aastal veelgi rohkem. „Aga 2006. aastal anti üle maailma koeraga marke juba nii palju välja, et mul üks album ongi ainult ühe aasta marke täis. On raske isegi ette kujutada, kui palju neid veel 2018. aastal ilmub!”
Ostan Eesti, Tsaari-Vene ja NSVL münte, kodurahasid jne. Huvi korral raha kohe kätte! Pakkumised kas PM või eestimynt@gmail.com
mart
Kahekümneviiene
Postitusi: 2963
Liitunud: 12 Dets 2011, 19:52
Asukoht: Tallinn

Re: Viini postmargi eest saaks korraliku varanduse

Postitus Postitas mart »

Kuupalkade suhtes näikse plokil "inflatsioonikindlus", võrdleks ka kulunud N II rublade hinnaga:
muhfff kirjutas:20 aastat tagasi arvutas Tallinna filatelistide seltsi toonane esimees Ako Pärlist, et filmi tegemise ajal kehtinud kursi järgi maksis 1933. aasta WIPA-plokk heal juhul hinnanguliselt 1500 rubla.
1967 võis keskmine palk olla 100 rubla kanti, ~15 kuupalka
Nikolai II rubla maksis u 3 rubla: 500 N II rubla
muhfff kirjutas:Filatelistid orienteeruvad markide hindu arvestades tavaliselt Saksa Micheli kataloogi järgi ja 1997. aastal oli ses kataloogis 1933. aastal välja antud WIPA-ploki väärtuseks hinnatud 7000 Saksa marka.

Arvestades, et filatelistid ei maksa tavaliselt margi eest täit kataloogi hinda, hindas Tallinna filatelistide seltsi juht paarikümne aasta eest legendaarse ploki hinnaks umbes 20 000 Eesti krooni, mis oli märkimisväärne rahasumma. Eriti nende silmis, kes marke ei kogu. Nüüd, kui legendaarse filmi lavastamisest on möödas pool sajandit, maksab vahest uuesti uurida, kui palju filmis kirgi kütnud rariteet maksta võiks.
1997 oli keskmine palk 3.500 krooni - maksud ~3.000 krooni, ~7 kuupalka
Nikolai II rubla maksis siis u 40 krooni: 500 N II rubla
muhfff kirjutas:„13 000 eurot,” teatab pealinna filatelistide seltsi juht Ants Allik ootamatult suure summa, kui on värsket Micheli kataloogi uurinud. „Selle raha eest saaks mõne väiksema uue auto, eks ole.”
2016 keskmine palk: 1.146e - maksud = 920e kätte, ~14 kuupalka
Nikolai II rubla maksab praegu u 15 eurot: 867 N II rubla
mind huvitavad rohkem tsaari-vene mündid
aldok2
Viiekroonine
Postitusi: 959
Liitunud: 23 Aug 2015, 08:44

Re: Viini postmargi eest saaks korraliku varanduse

Postitus Postitas aldok2 »

Iseasi on see, kuidas üldse hinnata 1960. aastate rubla kurssi Šveitsi frangi suhtes. Ja kui tõsiselt saab võtta ka seda näidendis/filmis väljakäidud hinda frankides, kui ühes kohas räägitakse 1250st ja teises kohas 4800-st. Ja kui tõsiselt saab võtta neid margikataloogide hindu. Kõik see on minu meelest paras soolapuhumine, mis ei tohiks asendada reaalselt turul toimuva jälgimist. Mul on vahel tunne, et margikataloogid pigem segavad tegeliku turuhinna teadasaamist kui seda leida aitavad. Kui omal ajal oli tõesti margikataloog pea ainus infoallikas, siis nüüd on internet teinud info hankimise suhteliselt lihtsaks. Ma ei ole margikatalooge eriti jälginud, kuid vähemalt mündikataloogides olen küll näinud endale huvipakkuvates valdkondades hindade koha pealt igasugust jama, millest ei ole võimalik lahti saada ka kataloogihinnast mingit protsenti võttes- iga mündi kohta tuleks siis rakendada eri määrasid- pole olemas ühte suhtarvu, mis alati kehtiks. Üldiselt oleks ma vähemalt investeerimise eesmärgil välismaiste markide kokkuostmisel äärmiselt ettevaatlik- kataloogides võib kirjas olla udu ja lisaks tundub, et margikogumise populaarsus vähehaaval väheneb. Kui see trend jätkub, siis pole vahet, mida kataloogid kirjutavad või kui tõetruult nad tänaseid turuhindu kajastavad- 20 aasta pärast on suur osa sellest kõik odavam. Lisaks on sellist kraami Eestis raske müüa ja välismaised ostjad võivad jälle Eesti müüjasse eelarvamusega suhtuda, kui seda nt eBay-s pakkuda.
mart
Kahekümneviiene
Postitusi: 2963
Liitunud: 12 Dets 2011, 19:52
Asukoht: Tallinn

Re: Viini postmargi eest saaks korraliku varanduse

Postitus Postitas mart »

Siin tuleb mängu "vana majandus" - vanad oksjonimajad, Viini ploki puhul pakuks esimesena HDRauchi, edasi mõnda Saksa või Inglise margioksjoni.
mind huvitavad rohkem tsaari-vene mündid
aldok2
Viiekroonine
Postitusi: 959
Liitunud: 23 Aug 2015, 08:44

Re: Viini postmargi eest saaks korraliku varanduse

Postitus Postitas aldok2 »

Üks viimase aja müükiest delcampes: https://www.delcampe.net/en_GB/collecta ... #tab-terms

Alghind 1349,00 eur, lõpp 9.07.2017, pakkumisi 0... Ühe oksjoni järgi ei saa muidugi veel tuletada turuhinda, kuid selle näite põhjal on turuhind kaugelt madalam artiklis toodud 13 000 eurost...
Kasutaja avatar
muhfff
Site Admin
Postitusi: 5166
Liitunud: 25 Apr 2011, 08:45
Kontakt:

Re: Viini postmargi eest saaks korraliku varanduse

Postitus Postitas muhfff »

Ilmselt taandub kõik nõudlusele-pakkumisele. Inimene, kes tahab sellise raha eest sellist plokki osta, peab olema tõeline fänn.
Arvestades, et neid plokke tehti 10 tuhat ja kui isegi pooled neist alles on, siis "nõudlus" 5000 andunud koguja järgi. Ilmselt on margikogumine "pensionäride hobi" ka mujal maailmas, seega neid pühendunud kogujaid jääb aina vähemaks, uusi väga peale ei tule ka ja nii need hinnad langevad.

Tavaline pühapäevakoguja ostab sama raha eest pigem mingeid tavalisemaid marke, selle raha eest peaks saama neid terve tonni.
Ostan Eesti, Tsaari-Vene ja NSVL münte, kodurahasid jne. Huvi korral raha kohe kätte! Pakkumised kas PM või eestimynt@gmail.com
Kasutaja avatar
Andvari
Kümnekroonine
Postitusi: 1688
Liitunud: 25 Apr 2011, 20:18

Re: Viini postmargi eest saaks korraliku varanduse

Postitus Postitas Andvari »

Tundub, et see kataloogihind on ikka väga võsa! "13 000 eurot,” teatab pealinna filatelistide seltsi juht Ants Allik" Mitmeid 1300-1600 vahel ja leiab ka 500-600 euroga seda WIPA 1933 plokki.
https://www.facebook.com/groups/1034960 ... 669934775/
Kasutaja avatar
muhfff
Site Admin
Postitusi: 5166
Liitunud: 25 Apr 2011, 08:45
Kontakt:

Re: Viini postmargi eest saaks korraliku varanduse

Postitus Postitas muhfff »

Mind on alati hämmastanud, et margikataloogide puhul võetakse nagu loomulikuna, et turuhind on mingi protsent kataloogis olevast numbrist.
Ma tean omast kogemusest, et hindade paika ajamine on üsna ajamahukas ja tüütu töö (ja 100% õiged nad ikka pole), aga et nagu vaikimisi normaalsena võtta olukorda, kus kataloogihinnad on aiateibad on minu meelest ikka täielik jaburdus...
Ostan Eesti, Tsaari-Vene ja NSVL münte, kodurahasid jne. Huvi korral raha kohe kätte! Pakkumised kas PM või eestimynt@gmail.com
Vasta