Postitus
Postitas fengarm » 06 Mai 2011, 20:09
Münte ei puhastata ise, kui puuduvad väga põhjalikud kogemused. Selleks otstarbeks kasutatakse tõsisel vajadusel erinevaid teenusepakkujaid. Isegi spetsiaalsed hõbedapuhastusvedelikud suudavad mündi totaalselt ära rikkuda jättes mulje poleeritud mündist. Kogenematule silmale võivad sellised prillikiviks läikima hõõrutud mündid muidugi ilusad tunduda, kuid numismaatiline väärtus on neil koheselt tohutu palju madalam. Igasugustest müntidest tuleb eemal hoida ka happed, CIF!!, Cillit Bang!! jms.
Hambaharja nimi ütleb selgelt ära, kus seda kasutada tuleks. Müntidelt mustuse eemaldamiseks ei ole ükski vähegi abrassiivne materjal mingisugune arvestatav variant. Kuigi lihtsalt käes vaadates võib hambaharjaga puhastatud münt peaaegu kena paista, on suurenduse all näha tohutult pisikesi kriime. Need kriimud tekivad ka pehme puuvillase kangaga hõõrudes ning eriti tundlikud on XF-BU või PROOF kvaliteedis mündid või pehmetest metallidest nagu näiteks kuld valmistatud rahad.
Kõige professionaalsemad teenusepakkujad kasutavad müntide puhastamiseks, nii palju kui ma kuulnud olen, mingisugust gaasikeskkonda, mis võtab mündilt mustuse ja oksiidi maha, kuid jätab originaalläike kenasti puutumata. Muidugi on sellised meetodid kulukad.
Algajad ajavad tihti sassi ka mündile aja jooksul tekkinud paatina ja mustuse. Paatina on teatavasti õhuke oksiidikiht mündil, mis võib varieeruda helepruunist täieliku värvispektri üheaegse esinemiseni mündil või isegi süsimustani. Kõige väärtuslikum on neist vast see keskmisena kirjeldatud, ehk nn vikerkaarepaatina, mida tõeäoliselt ka algaja maha ei võtaks, kuid ka muu paatina ei alanda mündi väärtust sugugi. Paraku tihti nii arvates, või ajades selle mustusega segi, hakatakse münti puhastama, teadmata ise, et teed endale karuteene.
Igal juhul on kollektsioon isegi siis väärtuslikum, kui see koosneb mustusega kaetud müntisest, mitte oskamatult puhastatud rahadest.
Kogun vanemaid Eesti aladel käibinud münte ning Rootsi kuld- ja hõbemünte.