Mis maksab Eesti?

[mart]

Kui palju maksis Vene tsaar Rootsi kuningale Eesti ja Liivimaa eest?
Maaleht, 08.12.2018, 13:35

Kui Vene ajalookirjandus väidab, et Vene riik on Eesti- ja Liivimaa igati õiguspäraselt Rootsilt ostnud, on see päris tõsi, tõdeb ajaloolane Enn Tarvel.

Uusikaupunki rahuleping aastal 1721 loovutas Liivi-, Eesti- ja Ingerimaa ning Käkisalmi lääni Peeter I-le "täielikuks, vastuvaidlematuks ja igaveseks valduseks ning omanduseks".

Rahulepingu ühe salapunkti järgi pidi Venemaa need alad Rootsilt välja ostma. Sama hästi võiks aga ka öelda, et Rootsi uus kuningas (Karl XII noorema õe Ulrika Eleonora abikaasa Fredrik I) müüs Eestimaa maha.

Taani kuningas oli müünud aastal 1346 terra Esthoniae (Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnustega) Saksa Ordule nelja tonni hõbeda eest – 19 000 marka; Rootsi müüs Eesti ja Liivimaa Vene tsaarile kahe miljoni taalri eest.

Polnud see kaugeltki sümboolne summa, maksmisega tekkis tõsiseid raskusi. ...
===

hõbeda ilmaturu hinnad: https://www.kitco.com/market/euro_charts.html
hetkel 412e/kilo

#1 neli tonni hõbedat: 4 000 kg * 412e/kg = 1 648 000e ~1,65 miljonit eurot

#2: kaks miljonit taalrit:
ilmselt Rootsi riigitaalrit, 1707 riigitaaler: https://en.numista.com/catalogue/pieces64745.html
28,81g 878' ~ 25,3g puhast hõbedat,
25,3 * 2 000 000 / 1 000 ~ 50 600 kg: üle 10 korra rohkem hõbedat, 51 tonni taanlaste 4 tonni vastu
50 600kg * 412e/kg = 20 847 200e ~ 21 miljonit eurot

[aldok2]

Kuidagi vähevõitu on see 2 miljonit...

Aga peab arvestama, et hõbe oli vanasti suhteliselt kallim tänasega võrreldes. Nt EP muuseumi info kohaselt oli 17. saj Kuressaare kindluse komandandi aastapalgaks 600 taalrit. Isegi kõige kallimat ehk riigitaalrit arvestades oleks see ainult 600*25,3/1000=15,18 kg puhast hõbedat, mille hind täna oleks Mardi hindade järgi 15,18*412=6254,16 eur ehk 521 eur kuus. Sellise palga eest täna küll sellist ametimeest sellisele kohale ei leiaks...Muidugi ei tea, kas komandant sai osa palka ka natuuras, milleks võis olla nt uhke häärber "ametikorteriks", varustus ja ülalpidamine. Habebeajaja aastapalgaks oli sama allika järgi vist 60 taalrit, ehk siis niiviisi arvutades 52 eur kuus...Selle raha eest jääks tänapäeval nälga, seega ei anna selline võrdlus adekvaatset pilti. Ehk siis vanade hindade tänapäeva oludesse panek on üks suhteliselt keeruline ülesanne, kus lihtsate arvutustega ei saa adekvaatset pilti. Kuid muidugi võib selliseid lihtsaid arvutusi teha, kasvõi kurioosumi demonstreerimiseks.

Tasub arvestada ka seda, et Venemaa oli selleks ajaks niikuinii Eestimaa vallutanud. Rootsil ei olnud Eestimaa osas enam suurt sõnaõigust. Venemaa võis mingit sümboolset raha ju Rootsile maksta, et jätta oma vallutustele seaduslikku muljet. Kuid samamoodi "ostsid" natsid II Maailmasõja ajal juudi rikkuritelt võilevahinna eest maailmakuulsate kunstnike töid. Juutidel oli valida, kas müüa või lõpetada koonduslaagris. Ja sinna võisid nad edaspidi niikuinii sattuda kui õigel ajal põgeneda ei õnnestunud...Sisuliselt ei olnud need turutingimustel tehtud tehingud, kus ei müüjal ega ostjal polnud sundi müüa ega osta.

[mart]

nii ta on, et kõike ei saa 1:1-le vaadata ja ka mitte "keskmisi palgaga" võrreldes, nagu näiteks väejuhi-kindralipalk, mis sõltus ajastust ja kultuurist: kas teenimine oli aadlike kohustus või auasi / sotsiaalsuse staatuse näitaja.
samas hõbe on lihtne mõõdupuu ja taanlaste 4 tonni tuleks ilmselt korrutada hõbeda prooviga u 800'?

"moodsa" (uus)aja teenistuse palga osas oleks vaja teada kõiki boonuseid ja kohustusi - kui kindral saab kuningalt/riigilt teenistuse aja elukoha, mundrid, hobused, teenijad ja ka ülalpidamise surmani, siis oldi nõus saama ka teise riigi kõik kulud ise maksva leitnandi palka; kui aga ametikohustuste sisse käis teenistuskoha juures suure mõisa ülevalpidamine, et enda kulul väikseid vastuvõtte korraldada, omad mundrid ja hobused ning pensioni ei makstud, siis oli motiveerimiseks ilmselt muu suurusega kuupalk

keskaja lõpu sõjakäike võrreldakse üha rohkem "verise spordi" või röövkäikudena, enne tugevaid vibusid sarnanesid sõjakäigud pigem kaasaegsele pantvangivõtmisele - püüti vastase "tippe" pantvangi võtta, kelle vabaksmüümise eest saadi lunaraha.
meenuvad Lembitu raamatu vaesed mehed, kes läksid "lätlaste" vastu sõtta, aga sisuliselt vaid sõjasaagi järgi