Tiit Pruuli: kollektsioneerimise traagika. «Meiesugustega tuleks käituda nagu alkohoolikutega!»

[muhfff]

https://elu24.postimees.ee/7839421/elu2 ... oolikutega

Saate ise lugeda, pole isegi maksumüüri taga, aga mõned parimad lõigud : )

Eks see kollektsioneerimine on natuke nagu haigus. Mõnikord väga raske haigus.

Kodus pole tükki leiba, aga mees läheb pühapäeva hommikul Kadrioru gümnaasiumisse, mille koridorides temasugused kogunevad ja oma sabatit peavad – margid, märgid, postkaardid, medalid, ordenid, mündid, paberrahad, templid, ajakirjad-ajalehed. Mis kõik veel. Või kaob see mees suvel kaheks päevaks mõnele vanavaralaadale nagu mutiauku. Samas ei maksa nende meeste naistel muretseda: see on valdavalt vanameeste seltskond, noori neide seal pole

Kollektsionääri lahkumine võib olla ka tragikoomiline. Siis, kui juba enne surma hakkavad vanamehe ümber tiirlema raisakotkad – teised, veidi nooremad kollektsionäärid, kes keelitavad vanameest, et ta oma kogu just neile müüks või pärandaks. Kui kollektsionäär juhtub vastama eitavalt või ootamatult surema, siis on saakloomaks õnnetu lesknaine, kel pole aimugi, mida üks Pätsu pildiga mark või tsaari pildiga kupüür tänapäeval maksta võiks.

[121]

Igaüks valib omale sobiva viisi, millest sõltuvuses olla. (Müntide) kollektsioneerimine tundub olema üks parimaid neist, sellele kulutatud raha ei lähe tuulde (kõrist alla), vaid reeglina säilitab ja ka aja jooksul veidi suurendab oma väärtust.

[Andvari]

Olen seda ammu rääkinud, et kogumine on haigus. Ja kahjuks lahti sellest on väga raske saada.