Viljandi antiigipoodide hitid on vanad lauanõud ja mänguasja

Vasta
Kasutaja avatar
muhfff
Site Admin
Postitusi: 3163
Liitunud: 25 Apr 2011, 08:45
Kontakt:

Viljandi antiigipoodide hitid on vanad lauanõud ja mänguasja

Postitus Postitas muhfff » 17 Veebr 2015, 09:34

Viljandi antiigipoodide hitid on vanad lauanõud ja mänguasjad

Antiigi- ja vanavarapoodide omanikud on täheldanud, et aastate jooksul on nende äride menukaup muutunud: kui 1990-ndatel oli kõige enam nõutud sõdadevahelises Eestis tehtud talumööbel, siis praegu lähevad paremini pisemad asjad, näiteks sama perioodi lauanõud.

Viljandis on kolm antiigi- ja vanavarapoodi: üks Väike-Turu, teine Turu ja kolmas Tartu tänaval. Lisaks asub Lossi tänaval raamatute antikvariaat.

Nagu nende poodide omanikud tõdesid, pole talv selles äris just kõige soodsam aeg. Turu tänava Nõukapoe pidaja Kaido Kajando nentis, et jaanuaris, veebruaris ja osaliselt ka märtsis läheb müük halvasti, see-eest mõtlevad inimesed sel ajal, mida endale hiljem soetada.

Nii vanakraami kui ostjaid hakkab rohkem liikuma kevadel, kui paljud elamist kraamivad ja suurpuhastuse ette võtavad. Siis võib vanakraamipoodidesse sattuda kõikvõimalikke asju. Muidugi järgivad kaupmehed sisetunnet: nad ostavad inimestelt või võtavad komisjonimüüki seda, mida on lootust hiljem maha müüa.

Küsimusele, kas Viljandi vanalinn on vanakraamiärile hea paik, vastas Tartu tänaval tegutseva osaühingu Vanakraam omanik Ivar Pai: «Minul küll ei oleks maksta seda renti, mida kaubanduskeskuste juures tahetakse. Nii et ma ei kurda asukoha üle: see on ajalooline paik ja äri sobib siia väga hästi.»

Väike-Turu tänaval asuva antiigi- ja vanavarapoe Ad Ast­ra omanik Eve Link oli samuti rahul. «Reklaamid on üleval, internetis on reklaam. Inimesed otsivad meid üles. Suvel käib ka turiste nii Eestist kui väljastpoolt.»

Pehme ja räsitud rahatäht maksab vähem

Ad Astras on enamik kaubast komisjonimüügis, Nõukapoes väike osa. Osaühingus Vanakraam aga komisjonimüüki ei ole. Ivar Pai sõnul on põhjus lihtne: see on liiga riskantne. «Ei suuda ju kõiki defekte fikseerida. Hiljem on vaidlus, kas defekt oli enne või tuli see meie poes. Pigem väldin seda. Lisaks toob see kõvasti paberimajandust kaasa. Nii et sobivuse korral ostan asja kohe välja.»

Viljandi vanavarapoodide kaubavalik on väga kirju: mündid, medalid, postkaardid, raamatud, ajakirjad, sööginõud, mööbel, sõjaväemundrid... Igal pool võib ka aimata, millele seal enim rõhku pannakse. Ad Astras tundub suurimas koguses olevat kõiksuguseid raamatuid, münte ja medaleid, Vanakraami poes lauanõusid ning Nõukapoes mööblit, kunsti ja mundreid.

Kuigi nendesse poodidesse astub inimesi sisse ka otse tänavalt ja nii mõnigi kord ostetakse midagi hetkeemotsiooni ajel, moodustavad suurema osa klientidest kollektsionäärid.

Nagu ütles Ad Astra omanik Eve Link, aastatega trendid muutuvad. Praegu otsitakse tema tähelepanekut mööda enim sõdadevahelise Eesti kuulsate ettevõtete Langebrauni ja Lorupi nõusid. «Üks Lorupi purk ja viinapits peaksid praegu müügil olema, Langebrauni aga ei olegi. Kui midagi tuleb, läheb see kohe kaubaks, sest ostjad on olemas.»

Ka koguvad paljud Lingi sõnul tsaariaegset lauahõbedat: lusikaid, kanne, pokaale... «Proovidega 84 ja 875,» täpsustas ta.

Ivar Pai tõi nõutud kauba seast välja nõukogudeaegsed mänguasjad. «Et need mängiti tavaliselt katki, on terved väga hinnas.» Sama tõdes Eve Link.

Vanavarapoodides hakkavad ikka silma ka erisugused rahatähed ja mündid. Kaupmeeste sõnul lähevad alati hästi müügiks kõikvõimalikud tsaariaegsed rahad, ennesõjaaegse Eesti Vabariigi margad ja kroonid ning Nõukogude okupatsiooni algusaja raha.

«Mida sirgem ja ilusam rahatäht on, seda kallimat hinda selle eest küsida saab,» märkis Link.

Pai nentis, et rahatähe väärtus on suur siis, kui see on murdekohata. «Juba üks murdekoht kahandab väärtust tunduvalt. Kui aga paber on pehme ja sees on rebendid või augud, siis sellist raha kollektsionäär ei osta. Paber peab krabisema. Ka müntide puhul on nii, et mida vähem kulunud, seda kõrgem hind.»

Selleks et haruldusi ära tunda, on olemas spetsiaalsed kataloogid, mille järgi saab kindlaks määrata raha valmistamise aasta. Samuti saab sealt teada, kui palju üht või teist münti või rahatähte ringlusse lasti.

Kauba pakkujalt küsitakse dokumenti

Nõukapoes on praegu üks vanemaid rahasid Leedu-Poola münt, mis pärineb XVIII sajandi lõpust. Kaido Kajando aga nentis, et kuigi see on vana, pole see teab mis väärtuslik.

Kuidas aga üldse defineerida, mis on antiikese?

Eve Link tähendas, et tema oma poes antiikkaupa ei müü, sest sellega on palju tegemist. «Ma ei tea, kas antiiki selle tegelikus mõistes Viljandis üldse müüakse,» lisas ta.

Ivar Pai arvatest on antiik­esemed need, millel on vanust vähemalt sada aastat ehk mis pärinevad tsaariajast. Kaido Kajando leidis aga, et antiik­esemed on kõik need, mis olid olemas enne Teise maailmasõja lõppu.

Viljandi vanavarakauplustesse ei too kraami ainult kohalikud, vaid ka teistest maakondadest pärit inimesed. Mujalt tullakse siia enamasti sooviga saada kauba eest rohkem raha. Vanakraami hinnad on aga kaupmeeste sõnul kõvasti kukkunud, sest Lääne-Euroopas on turul samad asjad mis siin ning Soomes on saada palju nõukogudeaegset kraami.

«Kui kauba pakkujal dokumenti, ID-kaarti või passi ette näidata ei ole, siis mina asju vastu ei võta. On juhtunud, et toodud on varastatud kraami, ja siis olen pidanud politseiga tegelema. Tükil ajal pole seda õnneks küll ette tulnud,» rääkis Eve Link ning sülitas kolm korda üle vasaku õla.

Ivar Pai märkis, et vahel ikka tuleb tegemist teha inimestega, kelle pakutav kaup tundub olevat varastatud. «Sellised tunneb ära. Sekelduste vältimiseks ei ole nendega asju ajanud. Olen kas või öelnud, et ei ole huvitatud,» kõneles ta ja lisas: «Siin on käinud ka mitu inimest, kel on maakodu tühjaks tehtud, ning öelnud, et kui keegi peaks seda või teist pakkuma, siis...»

Kui 1990. aastatel oli üpris tavaline, et taludest käidi vanaaegset, näiteks Lutheri vabriku mööblit kokku ostmas, siis nüüdseks on see trend vaibunud. Üks põhjus võib olla selles, et vana mööblit saab mujalt odavamaltki.

Kuidas aga haruldased asjad poodi müügile jõuavad?

Nagu ütles Kaido Kajando, tullakse enamasti ise neile asju pakkuma. Kraami ostetakse aga ka kuulutuste peale, samuti käiakse välismaalt toomas.

Eve Link nentis samuti, et tavaliselt inimesed ise toovad. «Kui aga keegi kutsub midagi vaatama, siis lähen,» lisas ta.

«On küll väga erinevaid asju pakutud, alates tänapäevastest teleritest kuni väga vanade asjadeni välja. Pakkumist on aga märksa vähemaks jäänud. Ehk ei raatsita asju ära anda,» arutles Kajando.

Küsimusele, mida inimesed kõige enam müüa soovivad, vastas Pai, et temale on palju pakutud õmblusmasinaid. «Siin nurgas on üks, seisab juba aastaid,» näitas ta. «Nõudlust nende järele küll on, kuid need peavad siis olema ka hästi säilinud ja täiesti töökorras. Enamasti on need siiski kulunud ja vanad.»

Pai sõnul pakutakse palju ka nõukogudeaegseid raamatuid, aga tema neid oma poodi ei taha. «Üldse on mul raamatuid vähe, põhimõtteliselt vaid erialast kirjandust. Nõukogudeaegset tehnikakirjandust otsitakse küll taga, samuti kasutusjuhendeid ja vanu käsitööajakirju.»

Kuigi vanavara müüjaid on Viljandisse aastatega juurde tulnud, tõdesid eespool kõnelnud kaupmehed, et neil on välja kujunenud oma kliendid. «Kontaktid on olemas ja kui midagi huvitavat peaks müüki tulema, saab kohe ostjatele helistada,» tähendas Eve Link.
Ostan Eesti, Tsaari-Vene ja NSVL münte, kodurahasid jne. Huvi korral raha kohe kätte! Pakkumised kas PM või eestimynt@gmail.com

Vasta