Filatelist ootab sünnipäevi, et endale kinke teha

Margid jmt
Vasta
Kasutaja avatar
muhfff
Site Admin
Postitusi: 3356
Liitunud: 25 Apr 2011, 08:45
Kontakt:

Filatelist ootab sünnipäevi, et endale kinke teha

Postitus Postitas muhfff » 14 Juul 2017, 09:09

http://pluss.postimees.ee/4177615/filat ... kinke-teha

Kaido Andres saab tänavu 55 aastat va­­naks. Sünnipäev jõuab kätte sügise poole, aga sünnipäevakink on tal juba olemas. See ei ole midagi suurt, mahuks teksapükste tagataskusse. Aga siiski peab ütlema – see asi on suur!

Jutt käib kuningas Gustav Adolf II isiklikust kirjast 1616. aastal. Kaido Andres ostis selle kirja ühelt oksjonilt, makstes selle eest kaks ja pool Eesti keskmist palka.

Kõikide märkide järgi saab seda 400-aastast kirja ka täna Eesti Rahva Muuseumi filateelianäitusel näha. Näituse korraldab rahvusvaheline Eesti filatelistide selts ning selle üks organiseerijaid ongi Kaido Andres.

Pilt
Gustav Adolf II isiklik kiri 1616. aastal ehk ajal, mil ta Tartusse ülikooli asutamise peale sugugi ei mõelnud. / Erakogu

Mitte üksi margid

Maailma esimene postmark anti välja Suurbritannias 1840. aastal ning seega oleks margiajalugu vaid 177-aastane. Filateelia kaevub aga sajandeid kaugemale ning see tähendab kollektsionääride huvi kogu postist läbi käinud materjali vastu. Olgu selleks kirjad, ümbrikud, postkaardid, rahakaardid, isegi arved. Ning loomulikult templid ja pitsatid ning kõik muud märgid, mis annavad tunnistust posti liikumisest.

Gustav Adolf II kiri, kus ta räägib oma sugulastest, sobib Kaido Andrese Tartu ülikoolist jutustavasse kogusse aga nagu täpp i-le.

Ta album Tartu ülikoolist on raske nagu tina ning ühe käega seda laualt üles ei tõsta. Selle väikesed eksponaadid on paigutatud A4-formaadis kiletatud lehtedele, mis omakorda on paigutatud suurtesse plasttaskutesse.

Niisugust albumit Tartu ülikooli kohta ei leia maailmast mitte kuskilt. Niisama lehti lapates võiks hakata igav – pilte ja värve on vähevõitu. Kui aga kuulata Kaido Andrese kommentaare, lendab tund ja teinegi ning igav ei hakka.

Näiteks, miks tsaar Aleksander I 1802. aastal taasasutas Tartu ülikooli? Sest Venemaa keiser Paul I oli keelanud vene tudengeil Lääne-Euroopa ülikoolidesse õppima asuda.

1802. aastast näitab Kaido Andres üht tavalist kirja, mis on saadetud Tartust Tallinna. Ülikooli enda tollel aastal saadetud kirja vaevalt et üldse kuskilt enam leida oleks.

Selle 1802. aasta kirja sai Kaido Andres tänu ühele oma varasemale sünnipäevale, mil ta soetas endale 20 000 Eesti krooni eest kingituse ehk ühe kogu ning just selles kogus see 1802. aastal Tartust Tallinna saadetud tavakodaniku kiri oligi.

Rätsep doktoriks

Seejärel näitab Kaido Andres 1824. aastal saadetud kirja Tartu ülikooli rektorile Gustav Ewersile, keda on rektoriks valitud 13 korda ning tänu kellele tõusis Tartu ülikool Euroopa ülikoolide esiritta.

Ewersi rektoriks saamisest jutustab Kaido Andres sellise loo.

Ewers oli olnud väga selle vastu, et ülikooli vahenditega käiakse liiga vabalt ringi. Näiteks oli õigusteaduste professor promoveerinud õigusteaduste doktoriks koguni oma isikliku rätsepa! Kui see ilmsiks tulnud ja uurima hakati, selgus, et on teisigi doktoriks promoveeritud inimesi, kel ei olnud ülikooliga mitte mingit pistmist. Et Ewers julgelt niisuguste asjade vastu sõna võttis, määratigi ta rektoriks.

Siis näitab Kaido Andres baltisaksa keemiku, füüsiku ja filosoofi Wilhelm Ostwaldi 1909. aastal Leipzigisse läkitatud kirja, mille ta oli pannud teele Itaaliast, kus puhkas. Just tol samal aastal pälvis Ostwald Nobeli keemiaauhinna.

Tartu ülikoolile on Ostwaldi nimi oluline aga seetõttu, et ta on Tartu ülikooli lõpetanud. Ning ta on Tartus ka dotsent olnud, 1881. aastal suundus ta aga Riiga, kuna teda ei valitud Tartus korraliseks professoriks.

Kas just selle kiuste või sellest hoolimata oli Ostwaldi saatus välja teenida Nobeli auhind.

Kiri enne ja pärast surma

Kaido Andres näitab kirja, mille saatis Tartu ülikool oma tudengile 1916. aastal, mil too oli rindel. Kirjas seisab, et kui üliõpilane kinnitab, et teda võeti rindele ülikoolist, saab ta pärast sõja lõppu oma kursusele tagasi.

Niisugune kiri illustreerib fakti, et Tartu ülikooli tudengid olid esimese maailmasõja algul kuni 1916. aastani sõjaväest vabastatud. 1916. aastast võeti kõik, välja arvatud arstiteaduskonnas õppijad, aga sõjaväkke.

Edasised teated sellest üliõpilasest puuduvad, ilmselt sai ta sõjas siiski surma ega jõudnud seepärast kunagi ülikooli tagasi.

Või siis Ludvig Puusepale adresseeritud kiri, mis on saadetud talle 25 aastat pärast surma ehk 1967. aastal. Kirja saatja oli üks Saksamaa teaduskirjastus.

Või kiri rahvusvaheliselt majandusorganisatsioonilt OECD Tartu ülikoolile olematusse riiki ehk Soviet Unionisse ajal, mil seda juba neli aastat ei eksisteerinud.

«See, et me oleme elanud sajandeid kahe suure impeeriumi, nii Saksa kui Vene impeeriumi koosseisus, teeb meie piirkonna filateelia põnevaks,» ütleb Kaido Andres lõpuks.

See tähendab, et igal pool Eesti naabruses elab piisavalt palju rahvast, kelle hulgas on jõukaid inimesi, kelle kogudest leiab Revali, Pernu, Dorpati või Narva kirju. Ning Eesti temaatikaga kogusid leiab tervest maailmast USAst kuni Jaapanini.

Filatelistide uurimismaterjal on tohutu, kuna iga uus võim kehtestab oma postisüsteemi, ning seda ei ole vääranud isegi mitte saabunud digiajastu.

Pilt
Kollektsionäär Kaido Andrese lemmikteema on Tartu ülikool filateelias ning uuel Eesti ajal käibele sattunud viguriga margid. | FOTO: Sille Annuk


Miks üks valge täpike tegi kollektsionääri õnnelikuks

Kaido Andres käis esimeses või teises klassis, kui sattus Järvakandi keskkooli margikogujate ringi, mida vedasid kohalikud filatelistid. Sport ja loodus olid kahtlemata need teemad, mis poisikest kollektsioneerima meelitasid.

Enamasti jääb filateelia teismeliseeas soiku, tulevad uued huvid. Aga kui pisik veres, siis … Näiteks pärast neljakümnendaid eluaastaid, mil pere loodud ja lapsed kasvavad, võib inimesel tekkida igatsus millegi päris oma järele. Kaido Andres äratas endas margikoguja üles kümmekond aastat tagasi põhjusel, et millegagi on vaja töömõtteid tappa.

Kaido Andrese eneseteadlik elu jääb Tartu ülikooli kahe suure juubeli vahele. Temast sai arstiteaduskonna tudeng 1982. aastal, mil tähistati ülikooli 350. aastapäeva. Ja nüüd viieteist aasta pärast saab ülikool 400.

Ta ise usub, et võib-olla just sellepärast on teda kõige enam paelunud filateelias Tartu ülikool, ükskõik kuidas ülikooli ajalugu ja inimesed markidel, ümbrikel, kirjadel väljenduvad.

Kaido Andres töötab ühes laborite ja meditsiiniruumide sisustamisega tegelevas firmas ning seetõttu tuleb tal sageli viibida kas Riias, Berliinis või Pariisis. Kui tööasjad aetud, ei käi ta linna peal luusimas, vaid sulgub hotellituppa ja kulutab kogu kingitud aja filateeliaga tegelemisele. Internet on avanud ligipääsu kogu maailma turule ning kirjandusele, kust filateelia-uudiseid välja sõeluda ja kirjavahetust pidada.

Kaido Andres kogub ka uue Eesti viguriga marke ning ütleb, et neist on tal puudu ainult kümmekond. Mida aeg edasi, seda harvem satub ringlusesse veaga marke, mil perforatsioon viltu või topelt, värvid paigast või liim valel küljel. Aga aeg-ajalt ikka midagi juhtub.

Eriti väärtuslik on see, kui mõni veaga mark on sattunud esimese päeva ümbrikule.

Üht esimese päeva ümbrikku Kaido Andres uhkusega näitabki. Seal on jõulumark, välja lastud 1993. aastal, peal Haapsalu toomkirik ning oh õnne, taevas särab valge täpike, mida võiks ka ilutulestikuraketiks pidada, kuid mida seal kindlasti olla ei tohiks.

Pilt
1993. aastal välja lastud ilutulestikutäpiga vigurmark. / Erakogu
Ostan Eesti, Tsaari-Vene ja NSVL münte, kodurahasid jne. Huvi korral raha kohe kätte! Pakkumised kas PM või eestimynt@gmail.com

Vasta