Täisjõus mehel on üle 3000 nätsupaberi ja 500 banaanikleepsu

Margid jmt
Vasta
Kasutaja avatar
muhfff
Site Admin
Postitusi: 3304
Liitunud: 25 Apr 2011, 08:45
Kontakt:

Täisjõus mehel on üle 3000 nätsupaberi ja 500 banaanikleepsu

Postitus Postitas muhfff » 22 Okt 2016, 16:43

http://pluss.postimees.ee/v2/3876973/ta ... anikleepsu

Ei ole just tavaline, et täisjõus mees nätsupaberite ja banaanikleepsude kogumisega tegeleb. 48-aastane Priit Koppel, inseneriharidusega abielumees ja kahe tütre isa, on aga sel alal vägagi arvestatav tegija, seda nii üle 3000 nätsupaberi kui ka pealt 500 banaanikleepsuga.

Priit Koppel on hariduselt infotehnoloogiainsener, kes töötab arendusjuhina rahvusvahelises ettevõttes YE International. Vabal ajal mängib petanki, milles teeb sääraseid edusamme, et sõidab peagi Madagaskarile maailmameistrivõistlustele, ja joonistab karikatuure, mida aeg-ajalt näitustelgi kaeda saab. Mehe veelgi pikemalt kestnud harrastusest – nätsupaberite ja banaanikleepsude kogumisest – teab aga tunduvalt väiksem hulk inimesi, kui mitte arvestada kollektsionääride seltskonda. Niisiis esitleb ta meile esimese ajakirjandusväljaandena oma albumeid, mis on kirevaid pabereid otsast otsani täis pikitud.

Koppel ise arvab, et kindlasti pole tal ühtki nätsupaberit Põhja-Koreast; teiste riikide suhtes ta nii kindel pole.

Eesti näts kosmonautidele

Priit Koppeli sõnul pole ta mees, kes kõik vabad hetked albumite seltsis veedab ning aastakümnetega kogutut heldinult imetleb. Viimati avas ta need kahe aasta eest, ehkki mingil ajal, umbes viis aastat tagasi, saabus kogumishulluse kõrghetk – siis ei möödunud jahita päevagi.

Enamasti tegelevad kommi- või nätsupaberite kogumisega koolilapsed, ja ka väike Priit polnud erandiks. Oli sügav nõukaaeg ning võimalik, et tõuge tuli Tallinna kondiitritoodete vabrikust Kalev, kui seal olümpiamängude eel närimiskummit valmistama hakati. Eestis valmistatud näts oli kuulus üle nõukogudemaa – paljud vanemad kodanikud meenutavad seniajani toonaseid iiriskommi sarnaseid pakendeid. Koppelil ongi ette näidata peaaegu täiuslik kogu Eestis valmistatud nätsude ümbriseid. Peaaegu sellepärast, et üks on ikkagi puudu. Paljud eestlased ei teagi ilmselt, et juba 1968. aastal toodeti Kalevis ülimalt tabava nimega padjanätsu «Tiri-aga-tõmba», mis polnud aga mõeldud nätsutamiseks mitte lihtrahvale, vaid hoopis kosmonautidele.

«Kusagil nad ringlevad, tean, et turuhind on üle 25 euro, aga kust neid kätte saaks?» laiutab Koppel käsi. Tal endal on kusagil vaid «Tiri-aga-tõmba» fotokoopia, mille saatnud talle tuvastamiseks kolleeg Venemaalt, kellel on ette näidata üle poole miljoni nätsupaberi.

Ning kuigi eestlastele on läbi aastakümnete tundunud, et Eesti oligi ainus paik kuuendikul planeedist, kus tavalist nätsu ja kohvi- või piparmünditäidisega nätsu toodeti, polnud see siiski nii. Albumist särab vastu tõestus: Lätis, Leedus, Valgevenes, Tadžikistanis, Venemaal, Moldovas, Kasahstanis, Gruusias, isegi Kirgiisias jm vennasvabariikides toodetud mälumismaterjali ümbrispaberid. «Neid oli eriti keeruline kätte saada,» tunnistab mees. «Nähtavasti toodeti vähe.»

Iseseisvunud Eestit märgivad tooted nimedega «Star» ja «Meck & Mike», mille ümbrised tunduvad olevat tuttuued ja isegi kokku voltimata. «Need on muretsetud Tšehhimaalt, kus tegutsevad maailma suurimad närimiskummipaberite kollektsionäärid ning kus asub isegi filateelia- ja nätsupaberite pood,» avab Koppel tausta.

Pilt

1000 dollarit nätsupaberi eest

Nõukaajal paelusid väikest Rakvere poissi Priitu hoopis kapitalistliku lääne nätsud. «Mul oli üks tuttav meremees, kes aeg-ajalt külas käis ja tõi,» meenutab ta. Kui pabereid kogunes rohkem, sai hakata mõtlema nende vahetamisele, ning oli aeg, mil Koppeli kolleege nätsupaberite vahetamise alal võis loendada kümnete kaupa. Mis sest, et enamasti kujunes paberist tunduvalt kallimaks margistatud ümbrik, millega väärt kraam teise ilma otsa saadetud sai.

Nüüd on Priit Koppel spetsialiseerunud närimiskummide vahe- ja sisepakendite kogumisele, loobudes välimistest pakenditest ja padjapakenditest, mis valmistatud väljaspool Nõukogude Liitu. Samuti väljusid tema tähelepanu alt nätsudega kaasas olnud koomiksid. «On ka hulle, kes koguvad absoluutselt kõike, mis närimiskummiga seotud,» nendib Koppel.

Kõige kallimad on millegipärast Iisraeli nätsupaberid, mille hinnad algavad viiest eurost, kuid kollektsionäär on internetiavarustes tuvastanud müüjaid, kes küsivad ühe paberi eest enam kui 1000 dollarit. Seda küll nätsuga kaasas olnud koomiksi eest, mille vastu, nagu öeldud, Koppelil õnneks huvi puudub. Eriti haruldased ja kallid paberid pannakse, muide, lausa plastmassist raami.

«Kollektsionäärile pole oluline raha, vaid see, et saada paber kätte,» selgitab Koppel, «ja tegelikult – eks nad kõik ole armsad. Mulle endale on emotsionaalselt kallimad Poolas valmistatud ja juba lapsepõlvest tuttavate multifilmikangelaste Boleki ja Loleki kujutistega nätsud.»

Uhkusega näitab Koppel ka saja-aastaseid Wrigley’si nätsupabereid, mille teevad üksteisest erinevaks kas või paberi ülaribale trükitud seerianumbrid.

Priit Koppel nendib, et viimastel aastatel on ta aktiivse kollektsioneerimise vastu huvi kaotanud, sest meie poodides ei müüda enam nätsu lehtedena. Seetõttu on kadunud ka vahepaberid, padjanätsude puhul kasutatakse selleks täiesti ebahuvitavat hõbepaberit.

500 banaanikleepsu

Ja ikkagi – kui nätsupaberite kogumisel on Koppel vähemasti enda teada Eesti suurima kollektsiooni omanik, pole ta seda mitte banaanikleepsude alal. «Tean inimest, kellel on neid vähemalt kaks korda rohkem kui mul,» ütleb ta.

Kleepinud algul banaanide küljest korjatud kleepsud külmkapile, tundus Koppelile, et tegelikult oleks päris huvitav neidki kollektsioneerida, ning nõnda algaski toidupoodide puuviljalettide kammimine. Ja kui tavaostjale tundub, et seal pakutavad banaanid ja nendele kinnitatud kleepsud on üsna ühesugused ja ehk vaid paarilt erinevalt firmalt, lükkab koguja selle kohe ümber. Firmasid on tunduvalt rohkem ning kleepsudki, nagu lähemal vaatlemisel selgub, on kõik erinevad. Kas või numbri poolest, mis on etiketile trükitud banaanifirma koduleheküljele sisestamiseks ning lootmiseks, et võidad niiviisi mõne auhinna. Omaette väärtuseks on kalli hinnaga, see-eest ökoloogiliselt puhaste banaanide kleepuvad etiketid.

Loomulikult pakuvad Koppelile suurt huvi ka teiste riikide toidupoed, sest kogemus ütleb, et mida kaugemale sõita, seda põnevamaid kleepse leidub. Alles äsja saabus ta Ukrainast, kaasas neli uudiskleepsu, kuid tema kogus leidub haruldusi isegi Austraaliast ning Uus-Meremaalt.

«Ega ma konkreetselt midagi igatsegi, ma ei taha lolliks minna. Igaühel võib mingi kiiks olla, peaasi, et mees ei joo,» muheleb Priit Koppel, vastates küsimusele, mida abikaasa tema haruldasest harrastusest arvab.

Pilt
Ostan Eesti, Tsaari-Vene ja NSVL münte, kodurahasid jne. Huvi korral raha kohe kätte! Pakkumised kas PM või eestimynt@gmail.com

Vasta