Klaverikoguja Alo Põldmäe: "Klaveriehitus on Eesti Nokia!"

Margid jmt
Vasta
Kasutaja avatar
muhfff
Site Admin
Postitusi: 3041
Liitunud: 25 Apr 2011, 08:45
Kontakt:

Klaverikoguja Alo Põldmäe: "Klaveriehitus on Eesti Nokia!"

Postitus Postitas muhfff » 22 Okt 2016, 16:40

http://www.ohtuleht.ee/766214/klaveriko ... esti-nokia

Klaverikollektsionäär Alo Põldmäe on kindlaks teinud 83 Eesti meistrite klaverimarki, osa neist on toodetud välismaalgi.

Et Eesti vajab rahvuslikku klaverimuuseumi, sai helilooja Alo Põldmäele lõplikult selgeks, kui ta avastas tosin aastat tagasi Lübeckis üht kogukat klaverileksikoni lehitsedes, et Estonia klaverivabriku asukohaks oli märgitud Moskva, Venemaa. „See oli minule ikka täielik pomm. Ma olin lausa šokis, et sakslased oma põhjalikkusega on niimoodi eksinud!“ judistab Põldmäe praegugi.

„Aga Nõukogude ajal olid materjalid nii serveeritud, et Moskva on maailma naba,“ teab komponist, muusikapedagoog ja -teadlane, kust valeinfo levima läks.

Mõte muuseumist, kus saaks näha kümnete Eestiga seotud klaverimeistrite pille, idanes Põldmäe peas tegelikult juba aastast 2000, kui ta korraldas Estonia kontserdimajas klaverinäituse. Tolleks hetkeks oli talle teada, et siinsed meistrid on ehitanud 44 eri nimega klavereid, ehkki vaatamiseks oli väljas 25 pilli. „Peast käis läbi mõte, et on ikka lugu küll – nii väike maa ja nii palju erinevaid klavereid!“

Ja aasta-aastalt hakkas Põldmäe avastama aina uusi klaverimarke, nüüdseks on neid kirjas juba 83.

Vanim klaver on Beethoveni ajast

Põldmäe on muuseumi jaoks, mille ta loodab Viljandimaal Helme mõisas avada, klavereid kogunud ligi kümme aastat. Praeguseks on neid 63, lisaks 12 eksponeerimiseks deponeeritud pilli. Peale Eesti klaverite – nendeks peab ta nii mis tahes rahvusest Eesti pinnal tegutsenud meistrite kui ka kus tahes tegutsenud eesti soost meistrite kätetööd – leidub ka välismaa pille, mis on kuulunud tuntud eestlastele, näiteks helilooja Rudolf Tobiasele, Vene tsaariperede ihuarstile Philipp Karellile ja eesti-soome kirjanduse suurkujule Aino Kallasele. Ning muidki teiste maade rariteete, nagu Peterburi firma H. Koch eksperimentaalne tiibklaver 1870. aastatest, mille keeled ja haamrikesed asuvad puidust kõlalaua all, mitte peal.

Eesti pinnal on klavereid valmistatud vähemalt aastast 1779, kui Tallinna saksa ajalehes ilmus väike teade Saksamaalt Bremenist Eestisse kolinud meistri J. F. Gräbneri tehtud pillist. 18. sajandil ehitatud klavereid on aga väga vähe järel, sest neil polnud metallraami, mis pilli koos hoiaks. „Enamik on ilmselt prügimäele või ahju läinud, sest nad lagunesid ära,“ nendib Põldmäe.

Siit mailt on leitud vaid üks klaver, mis võib pärineda tolle aastasaja lõpust. Päris kindlasti on see ehitatud enne aastat 1805, hindab Põldmäe, kelle sõnul saab klaveri vanust välimuse ja konstruktsiooni järgi määrata umbes kümnendi täpsusega. „See pill on tegumoelt hilise Mozarti või noore Beethoveni aegne.“

Jalaga tallatavate pedaalide asemel on tollel haruldusel liistud, mida liigutatakse põlvedega. Klaveri annetas muuseumile Räpina lähistel elavad Ado ja Maris Jaagosild. Aastani 1919 oli see ühes Võrumaa mõisas. Kahjuks ei ole teada, kas pilli on teinud Eesti meister või mitte, sest klaviatuuri kohale esipaneelil kullatud roseti sees, kus peaks seisma valmistaja nimi, on hoopis lillepilt.

Tegija nimi võib olla peidetud

Vanuselt järgmine pill on valminud eesti rahvusest Carl G. Krugi käe all umbes aastal 1810. Klaveri jalad ei ole säilinud, kuid kere on muuseumi kogus hoiul. Vanima täpselt dateeritud klaveri, mille sees on aastaarv kirjas, tegi L. Ehrig 1817. aastal. See pill on väljas Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. Reeglina pole klaveritele kahjuks valmistamisaastat märgitud. „Tuleb otsida dokumente, aga need on ju tihti hävinud,“ möönab Põldmäe, et peab kohati tegema detektiivitööd.

Vahel tuleb ka arheoloogi kombel klaverit lahti lammutada, et tuvastada selle tegelik meister. Ühes meie intervjuupaigas, klaverimuuseumi juba avatud filiaalis Luunja kultuurimajas, näitab Põldmäe elevusega pianiinot, mis on lahti võetud, nii et paistab kõlalaud, mille keskel ilutseb nimi J. Becker – seda võib näha ka eemaldatud esipaneelil. Tegelikult on selle eestiaegse pilli autor Ernst Hiis, kes töötas mõni aeg hiljem välja meie au ja uhkuse – Estonia tiibklaveri. Et Hiisi käsi mängus on, reedab keelestikku ümbritsevale malmraamile jäädvustatud nimi Ihse, Hiisi saksapärane variant.

Põldmäe otsustas haamermehhanismi klaverist välja tõsta, sest selle serva tagant kumas väikses kirjas Pianofabrik Tallinn. „Vaatasin, et miks on Peterburi kuulsa Beckeri firma pilli sees Tallinn, ja leidsin siis Hiisi nime. See on täielik müsteerium, miks ta võõra nime all pille valmistas,“ lausub Põldmäe, kel on siiski oma teooria: „Klaverimeister Jakob Becker oli ammu surnud ja tema sugulased elasid Soomes, sest nad põgenesid, kui bolševikud Beckeri firma üle võtsid. Kuna Hiis oli olnud Peterburis Beckeritega seotud, siis ehk hoidis ta nendega kokkuleppel firmanime üleval.“

Iga Becker tuleb nüüd igaks juhuks tühjaks tõsta, muheleb klaveriuurijast helilooja. Praeguseks on selge, et Hiis on valmistanud kolm Beckeri partiid: aastatel 1934, 1936 ja 1942. Seitse sellist pilli jõudsid tolleaegsesse Palestiinasse.

Luunja klaveriväljapanek ongi pühendatud meie kuulsaimale klaverimeistrile Hiisile, kes on seal kandis sündinud. Hiis ehitas klavereid õige mitmes töökojas. 1893. aastal 21aastasena Peterburi läinud noormees lõi uusi mudeleid näiteks vabriku Diederichs Frėrese juures, 1903 hakkas ta valmistama pianiinosid E. Ihse. Eestisse naastes tegi Hiis 1920. aasta paiku koostöös Tartu meistri Eugen Sprenkiga pianiinosid Ihse-Sprenk, 1922 käivitas ta aktsiaseltsi Astron, kelle pianiinod ja tiibklaverid said ruttu tuntuks, ning 1926 asus jälle tootma Ihse-nimelisi pille. Aastal 1951 tulid Estonia klaverid, kuni surmani 1964. aastal oli Hiis kõigi Estonia mudelite autor. Tema ajal tootis vabrik ka pianiinosid, mis oli nõutud kaup. 1959. aastal kutsuti Hiis Riiga, kus ta töötas välja pianiino Riga.

Jahib 100 Eesti klaverimarki

Alo Põldmäe pajatab, et Ernst Hiis oli kõva ärimees. „Dokumentides näitas ta, et E. Ihse vabrik on asutatud Peterburis aastal 1893. See oli reklaamitrikk! Sel aastal läks Hiis küll Peterburi, aga ta võeti kohe sõjaväkke ja tegelikult asutas ta oma töökoja 1903. aastal. Eks ta vaatas, et äri läheks paremini, kui oleks kirjas ikkagi 19. sajand,“ muigab Põldmäe.

Meie klaverivalmistajate hulka on muu hulgas kuulunud Tallinna linnategelane, Toomgildi oldermann Hans Heinrick Falck, helilooja Aleksander Läte ja keegi J. Wiedemann, kes võis vabalt olla seesama tuntud keelemees – oli too ju suur muusikaharrastaja ning algatas Tallinna muusikaühingu peagi pärast 1831. aastat, kui on ehitatud mõne aasta eest välja tulnud kandiline tahvelklaver Wiedemann. Klavereid on toodetud seitsmes Eesti linnas: Tallinnas, Tartus, Narvas, Kuressaares, Pärnus, Valgas ja Otepääl. Eesti meistreid on aga tegutsenud ka Peterburis, Moskvas ja Riias. Estonia klaverid pole ainsad, mis on auhindu noppinud – Jaan Rässa pianiino võitis 1907. aastal Brüsseli maailmanäitusel grand prix’ ja aasta hiljem kuldmedali Madridis. „Klaverite ehitus on sõna otseses mõttes meie Nokia,“ on Põldmäe kindel.

Eksponeerimisootel klaverid, millest suurem osa on muuseumile annetatud, kuid osa ka ajutiselt hoiule antud, on üle Eesti hajutatud. Suurim ladu on Helme mõisas, kus seisab üle 30 pilli, ladustatud on neid ka Elvas ja Tallinnas. Luunja kultuurimaja saalis näeb 13 pilli, kuus uunikumi pesitseb Tartu Maarja kirikus, mõni muuseumile antud pill on ka aktiivses kasutuses muusikakoolides. Pirakate instrumentide vedu on kulukas. „Kui me viime näiteks ühe suurema pilli Tartust Luunjasse, maksab see ligi 100 eurot. Vaja on mitut meest, pill tuleb lahti võtta ja sisse pakkida,“ selgitab Põldmäe.

Hea tuttav olevat teda töganud: „Mispärast sa endale klaverimuuseumi kaela võtsid? Need on ju nii suured pillid! Palju toredam oleks asutada näiteks flöödimuuseum – head väiksed ringi vedada.“

Põldmäed aga võlub mõte, et rahvuslik, ühe maaga seotud klaverite muuseum oleks maailmas ainulaadne.

Lisaks on tal salasoov leida Eesti vabariigi 100. sünnipäevaks üles 100 Eestiga seotud klaverimarki. Aega on vaid poolteist aastat, ent lootus püsib. Kui aprillis, kui ilmus Põldmäe koostatud album „Eesti klaver“, oli teada 81 siinsete meistrite klaverimarki, siis peagi avastas ta kaks uut marki pilli. „Vahel leiab neid aastas kaks, vahel neli, vahel seitse.“

Infot huvitavate pillide kohta on ta saanud nii klaverimeistritelt, tuttavatelt ja õpilastelt kui ka võõrastelt, kes helistavad ja e-kirju saadavad. Klaveri annetajate seas on Peeter Volkonski, Peeter Oja ja Kalmer Tennosaare kunagine kaasa Aili.

Haruldasi klavereid näeb esialgu näitustel

Kuni Eesti rahvusliku klaverimuuseumi sihtasutus ei ole Helme mõisa muuseumi loomiseks vajalikku 2 miljonit eurot projektiraha saanud, jõuavad muuseumi kogusse kuuluvad pillid huviliste ette näitustel. Järgmisena avatakse Tallinna klaverifestivali puhul 4. novembril Estonia kontserdimajas näitus, kus saab lähedalt uudistada kaheksat eakat ja rariteetset klaverit.

2018. aastaks plaanib Alo Põldmäe näitust «100 Eesti klaverit – Eesti vabariik 100».

Mees tõdeb, et saja klaveri jaoks ei pakuks piisavalt ruumi ükski näitusepaik ja kõigist teadaolevatest klaverimarkidest pole ka näidet säilinud. «Üks variant oleks välja panna esimese vabariigi aegsed klaverid. Neid oleks kokku 24, lisaks hilisemast ajast pärit Estonia ja Tartus toodetud Vanemuise pianiino,» kirjeldab Põldmäe miinimumprogrammi.
Ostan Eesti, Tsaari-Vene ja NSVL münte, kodurahasid jne. Huvi korral raha kohe kätte! Pakkumised kas PM või eestimynt@gmail.com

Vasta