Kontrabandist
Re: Kontrabandist
12300 eurot ja 372 münti. See on umbes 33 eurot münt.
Kahju et müntidest nimekirja polnud, oleks kohu huvitav teada.
Kahju et müntidest nimekirja polnud, oleks kohu huvitav teada.
Ostan Eesti, Tsaari-Vene ja NSVL münte, kodurahasid jne. Huvi korral raha kohe kätte! Pakkumised kas PM või eestimynt@gmail.com
Re: Kontrabandist
Kui palju münte siis on lubatud riigist välja viia? Internetioksjonitel ju samuti müüakse neid teise riiki. 
Re: Kontrabandist
Seal ei pruugi kogus isegi oluline olla, pigem on oluline müntide vanus.
Kui ma ei eksi, siis Lätis kehtestati ka mõned aastad tagasi seadus, mis keelas (kui ma väga puusse ei pane) üle 50 aasta vanuste müntide välja viimise. Ehk siis isegi suht mõttetud Läti esimese vabariigi 1-santiimiseid või isegi 1961. aasta kopikaid ei tohiks seaduse järgi ilma deklareerimata riigist välja viia.
Kui ma ei eksi, siis Lätis kehtestati ka mõned aastad tagasi seadus, mis keelas (kui ma väga puusse ei pane) üle 50 aasta vanuste müntide välja viimise. Ehk siis isegi suht mõttetud Läti esimese vabariigi 1-santiimiseid või isegi 1961. aasta kopikaid ei tohiks seaduse järgi ilma deklareerimata riigist välja viia.
Ostan Eesti, Tsaari-Vene ja NSVL münte, kodurahasid jne. Huvi korral raha kohe kätte! Pakkumised kas PM või eestimynt@gmail.com
Re: Kontrabandist
Võibolla küll, paraku sealt uudisest ka ei selgu kui vanad need "vanad" olid. Juba üle 50 aasta vanuseid asju kiputakse antiigiks nimetama ehk siis 1972 aasta kopikas võiks olla antiikne münt. 
Re: Kontrabandist
Proovisin netist teema kohta täpsemat infot leida, ka UA tollieeskirjade kohta, aga väga targemaks ei saanud. Täpsemat infot leidsin ainult ukrainakeelset, aga ei tundnud põletavat soovi tõlkima hakata. MIngil lingil oli öeldud, et antiigi ja kultuuriväärtuste väljaviimine Ukrainast vajab eriluba. Samuti jooksis kusagilt läbi, et kaubad väärtusega üle 10 000 eur lähevad maksu alla, antud juhul läks summa üle selle piirmäära. Artiklis märgiti ära, et taheti välja viia vanu münte, kuid täpsemat infot pole. Kultuuriväärtuste ja antiigi defineerimine on ilma täpsemate juhisteta pea võimatu, igal riigil võib olla oma definitsioon.
Veel mõned mõtted: eks riigid tahavad ikka piirikaubanduse pealt teenida. Enne euroliitu astumist oli ka Eestil hulk piiranguid, mida kõike ei tohtinud riigist välja viia/ilma maksuta sisse tuua või pidi deklareerima. Müntide koha pealt sooviti eriti reguleerida-piirata väärismetallist müntidega tegelemist. Pärast EL-i astumist on vähemalt liidu siseselt kergemaks läinud, aga vähemalt nn kultuuriväärtuste väljaviimisel kehtivad ametlikult ikkagi piirangud, iseasi, kuidas neid jõustada, piirikontrolli ju pole. Samuti võib tekkida küsimus, mil määral on ka Eesti vastav regulatsioon üldse kooskõlas EU aluslepingutes sätestatud kaupade vaba liikumise põhimõttega, sest selle järgi jääb mulje, et nt mingit miljonites löödud keskaegset mündikest (millest ka tänapäeval võib olla säilinud tuhandeid eksemplare) tuleks käsitleda samasuguse "hindamatu" väljaveoks eriluba vajava kultuuriväärtusena kui keskaegse kunstniku unikaalset maali. Võib-olla oleks siin juristidel Euroopa Ülemkohtus vaidlemist, kui keegi ette viitsiks võtta. Aga see selleks. Ka EL siseselt on riikidel erinevad regulatsioonid, nt Poolas on vanade müntide ja vist ka muu üldse antiigi puhul rahaline piirmäär 16 000 zl, mille ületamisel tuleb riigist väljaviimiseks küsida luba, muidu mitte. Tavamüntide ja tavakoguja puhul seda piiri enamasti ei ületata. Saksamaal sooviti vist muuseumitöötajate-muinsuskaitsjate initsiatiivil ca 5 aastat tagasi sisse viia eriti rangeid muinsuskaitsenõudeid (kultuuriväärtuste kaitse ja terrorismivastase võitluse sildi all), kus iga antiikeseme omanik pidi hakkama tõestama, kust ese pärineb (vist 20 aasta ajalugu) ja kui ei suutnud, siis võis riik selle konfiskeerida. Kuid avalik pahameel läks nii suureks, et seadust planeeritud kujul ikkagi vastu ei võetud. Kuigi seadus võeti ikkagi vastu, siis planeeritust oluliselt pehmemal kujul ja müntide puhul tehti seal nii suured erandid, et tavakoguja jaoks suurt midagi ei muutunud.
Lisaks teenimise soovile kardetakse veel ka seda, et kultuuriväärtused viiakse riigist välja. Samas kuhugi tuuakse need ju sisse..., ei ole ka Eesti enam sugugi nii vaene koht, et siit kõik väärtuslik välja viiakse, vähemalt müntide osas on mulje, et tuuakse ka sisse. Kui kõik riigid väljaveo keelaksid, siis kahjustaks see tugevalt igasugust kollektsioneerimist, sest oma maa asju hinnatakse ikkagi üldiselt rohkem just omal maal. Tulemuseks oleks see, kui igas riigis on vanu asju, mida keegi eriti ei vaja, kuid neid ei saa ka välismaal asuvate huvipakkuvate asjade vastu vahetada, sest piirkaubandus on keelatud. Võib siis teoreetiliselt lubatud, aga kogu bürokraatlike protseduuride läbimine on nii kulukas, et tehing kaotab mõtte. Omaette huvigrupiks on muinsuskaitsjad, kes keelaksid äärmuslikumal juhul igasuguse vanade asjade (sh müntide) kogumise üldse ära (kui see nende teha oleks), sest kardavad, et detektoristid jne rüüstavad kultuuripärandit (ja eks mõned seda ka teevad), kuid samuti võiks ka liikluse ära keelata, sest seal saavad inimesed surma. Numismaatikud-mündikogujad on üldse üsna suureks konkurendiks muuseumidele, sest pakuvad oksjonitel ja muidu ostes sageli muuseumid üle. Eks kõik need teemad jooksevad ka teistest riikidest läbi. Ei ole mündikogujate elu kerge...Igal juhul tasub midagi välismaalt ostes veidi nende teemadega kursis olla, et mitte tahtmatult endale probleeme kaela tõmmata.
Veel mõned mõtted: eks riigid tahavad ikka piirikaubanduse pealt teenida. Enne euroliitu astumist oli ka Eestil hulk piiranguid, mida kõike ei tohtinud riigist välja viia/ilma maksuta sisse tuua või pidi deklareerima. Müntide koha pealt sooviti eriti reguleerida-piirata väärismetallist müntidega tegelemist. Pärast EL-i astumist on vähemalt liidu siseselt kergemaks läinud, aga vähemalt nn kultuuriväärtuste väljaviimisel kehtivad ametlikult ikkagi piirangud, iseasi, kuidas neid jõustada, piirikontrolli ju pole. Samuti võib tekkida küsimus, mil määral on ka Eesti vastav regulatsioon üldse kooskõlas EU aluslepingutes sätestatud kaupade vaba liikumise põhimõttega, sest selle järgi jääb mulje, et nt mingit miljonites löödud keskaegset mündikest (millest ka tänapäeval võib olla säilinud tuhandeid eksemplare) tuleks käsitleda samasuguse "hindamatu" väljaveoks eriluba vajava kultuuriväärtusena kui keskaegse kunstniku unikaalset maali. Võib-olla oleks siin juristidel Euroopa Ülemkohtus vaidlemist, kui keegi ette viitsiks võtta. Aga see selleks. Ka EL siseselt on riikidel erinevad regulatsioonid, nt Poolas on vanade müntide ja vist ka muu üldse antiigi puhul rahaline piirmäär 16 000 zl, mille ületamisel tuleb riigist väljaviimiseks küsida luba, muidu mitte. Tavamüntide ja tavakoguja puhul seda piiri enamasti ei ületata. Saksamaal sooviti vist muuseumitöötajate-muinsuskaitsjate initsiatiivil ca 5 aastat tagasi sisse viia eriti rangeid muinsuskaitsenõudeid (kultuuriväärtuste kaitse ja terrorismivastase võitluse sildi all), kus iga antiikeseme omanik pidi hakkama tõestama, kust ese pärineb (vist 20 aasta ajalugu) ja kui ei suutnud, siis võis riik selle konfiskeerida. Kuid avalik pahameel läks nii suureks, et seadust planeeritud kujul ikkagi vastu ei võetud. Kuigi seadus võeti ikkagi vastu, siis planeeritust oluliselt pehmemal kujul ja müntide puhul tehti seal nii suured erandid, et tavakoguja jaoks suurt midagi ei muutunud.
Lisaks teenimise soovile kardetakse veel ka seda, et kultuuriväärtused viiakse riigist välja. Samas kuhugi tuuakse need ju sisse..., ei ole ka Eesti enam sugugi nii vaene koht, et siit kõik väärtuslik välja viiakse, vähemalt müntide osas on mulje, et tuuakse ka sisse. Kui kõik riigid väljaveo keelaksid, siis kahjustaks see tugevalt igasugust kollektsioneerimist, sest oma maa asju hinnatakse ikkagi üldiselt rohkem just omal maal. Tulemuseks oleks see, kui igas riigis on vanu asju, mida keegi eriti ei vaja, kuid neid ei saa ka välismaal asuvate huvipakkuvate asjade vastu vahetada, sest piirkaubandus on keelatud. Võib siis teoreetiliselt lubatud, aga kogu bürokraatlike protseduuride läbimine on nii kulukas, et tehing kaotab mõtte. Omaette huvigrupiks on muinsuskaitsjad, kes keelaksid äärmuslikumal juhul igasuguse vanade asjade (sh müntide) kogumise üldse ära (kui see nende teha oleks), sest kardavad, et detektoristid jne rüüstavad kultuuripärandit (ja eks mõned seda ka teevad), kuid samuti võiks ka liikluse ära keelata, sest seal saavad inimesed surma. Numismaatikud-mündikogujad on üldse üsna suureks konkurendiks muuseumidele, sest pakuvad oksjonitel ja muidu ostes sageli muuseumid üle. Eks kõik need teemad jooksevad ka teistest riikidest läbi. Ei ole mündikogujate elu kerge...Igal juhul tasub midagi välismaalt ostes veidi nende teemadega kursis olla, et mitte tahtmatult endale probleeme kaela tõmmata.
Re: Kontrabandist
Nüüd oli võimalik müntidest pilte ka näha. Päris nõukogudeaegsed kopikad ei ole.
Sul pole õigusi, et siin postituses manuseid näha.
Re: Kontrabandist
Piltide järgi tundub, et läheb otsaga sinna "mustade arheoloogide" tööalale.
Ostan Eesti, Tsaari-Vene ja NSVL münte, kodurahasid jne. Huvi korral raha kohe kätte! Pakkumised kas PM või eestimynt@gmail.com
Re: Kontrabandist
Võimalik küll, et on kusagilt maa seest nö. aardena leitud. Ei tea kuidas see Ukrainas lahendatud on, Eestis on näiteks reegel, et kui leitakse vanem münt kui 1360. aastast, siis peab sellest kohe vastavaid ametiisikuid teavitama ja neid ei tohi kusagil (näiteks osta.ee-s) müüa. Eks neid maa seest leitud nö. viikingiaegseid ja ka Rooma münte (viimased on Eestis väga haruldased, mõnes teises riigis korja enam-vähem nagu meil kopikaid) on ka Eestis "mustale turule" sattunud, aga praetgusel hetkel tundub olukord siiski üsnagi hästi kontrolli all olema... või palju seal midagi peale 90-ndaid ja 2000-ndate algust enam kontrolli all hoida ongi, midagi ehk on veel.
Re: Kontrabandist
Valdavas enamuses tunduvad olevad suht kulunud rooma mündid (denaarid, antoniaanid jms), mis pole tavalise tüübi korral eriti kallid, ehk jah vahemikus 10-50 eur tükk. Kui need muidugi originaalid on, sest roomlasi võltsitakse väga palju, lausa kurikuulsad on selles nt Bulgaaria mündivõltsijad ja Bulgaaria pole Ukrainast kaugel. Ka eBay on rooma müntide võltsinguid täis. Võivad muidugi originaalid olla (selliste piltide järgi ei suuda seda keegi tuvastada), aga vaevalt et piirivalvurid seda ise kindlaks teha suudavad. Loodetavasti kasutati spetsialistide abi, mitte ei raporteeritud kõigepealt suurest töövõidust ja alles siis saadeti ekspertiisi.
Rooma münte on tohutult palju erinevaid, paljud on ka viisakas säilivuses suht odavad. Nt Lääne-Euroopa mündipoodides, oksjonitel ja kokkutulekutel pakutakse neid lademes ja hinnad algavad paarist eurost tükk. Nende ostmine-kogumine on täiesti legaalne, kui just pole tegu leiumüntidega, mida on võimalik tõestada. Kuid muidugi on ka väga kalleid eksemplare.
Huvitav, miks Eesti kodanik neid üldse Ukrainast välja tahtis viia, ma ei ole täheldanud suurt rooma müntide huvi Eesti kogujate hulgas, pole päris Eesti teema... Kas on sees mõned haruldused edasiviimiseks Lääne-Euroopasse? Või pigem igaks juhuks kaasa võtmine, et ehk keegi maksab välismaal rohkem, nt mingi kohaliku palvel?
Fotodelt paistavad lisaks roomlastele ka mõned uuemad mündid, nt vist Preisi dreipölker 1622, (vist) mingi taaler (või selle osa), mõned tavalised Poola mündid 17. sajandist, kuid need on suures vähemuses. Roomlased võivad teoreetiliselt olla ühest kohast leitud leiumündid, teised pigem mitte. Loomulikult ei ole ka eluliselt usutav, et 17. sajandi mündid oleksid samas leius rooma müntidega.
Igal juhul tobe lugu.