Eesti numismaatik täitis valge laigu Rootsi ajaloos

Vasta
Kasutaja avatar
muhfff
Site Admin
Postitusi: 3341
Liitunud: 25 Apr 2011, 08:45
Kontakt:

Eesti numismaatik täitis valge laigu Rootsi ajaloos

Postitus Postitas muhfff » 01 Juun 2014, 15:34

http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudi ... d=68760881

Pekka Erelt
Eesti Ekspress

Numismaatik Gunnar Haljaku värske raamat annab veelgi enam põhjust käsitleda Gotlandi ehk Ojamaa varasemat ajalugu üheskoos Eesti omaga.

Äsja avaldas mündiloolane Gunnar Haljak mahuka uurimuse 14. sajandi Rootsi mündindusest “Klassikalised Gotlandi öörtugid”. Ei juhtu just sageli, et eestlane kirjutab raamatu mõne naabermaa ajaloost, ja sealjuures veel alusuurimuse, millest tulevikus lähtuma hakatakse.
Eesti seisukohast vahest tähtsaim on see, et Haljaku uurimus meenutab meile: Eesti ja Ojamaa ajalugu on mõnel perioodil olnud nii tihedasti seotud, et neid on põhjust käsitleda üheskoos.

Kontaktid juba enne viikingiaega
Eesti, eeskätt Saaremaa tihedad sidemed Gotlandiga said alguse juba enne viikingiaega ning seda kinnitavad arheoloogilised leiud. Saaremaa viikingiaja parima tundja Marika Mägi sõnul hakati umbes 7. sajandil Saaremaal surnuid matma kiviringkalmetesse, mis meenutavad peaaegu üks-ühele samal ajal Ojamaal kasutusele tulnud kalmeid. “Eriti silmatorkav on meestega seotud n-ö sõjameheatribuutika sarnasus – relvad ja nende kaunistused, ehted ja aksessuaarid –, mis on Saaremaal Rootsi, iseäranis Ojamaa omadest peaaegu eristamatud.”
Ent omavahelisi kontakte oli juba varemgi, 5.–6. sajandil. Miks selline ühine kultuuriruum tekkis just 7. sajandil? Mägi arvates on see seotud purje kasutuselevõtuga, mille tulemusena muutus Gotlandilt otse itta suunduv kaubatee üldkasutatavaks. Tänu purjele muutus hõlpsaks ka lävimine Saaremaa ja Gotlandi vahel. Kuna see oli peamiselt meeste mängumaa, avaldusid sarnased jooned just nende juures. Ja seda mitte ainult sõjavarustuses, Mägi väitel sarnanes Saaremaa sõdalane Ojamaa omaga ka oma tõekspidamistelt, käitumiselt ja väljanägemiselt. Ilmselt oli märkimisväärseid ühisjooni ka keeles.
Järgmiste sajandite jooksul tihenesid sidemed Saaremaa ja Gotlandi vahel veelgi. Isegi Saaremaa ühiskond oli oma iseloomult ja hierarhialt nagu Ojamaa oma. Saarlaste ja ojamaalaste vahel olid kindlasti ka perekondlikud sidemed, rääkimata omavahelistest lepingutest ja sõjalisest koostööst.
Saarlaste kui võimsa sõjalise jõuga tuli Läänemere piirkonnas kõigil arvestada. Ojamaalt piki Põhja-Eesti rannikut itta kulgev kaubatee oli sisuliselt nende kontrolli all. “Eriti kaubalaevade puhul oli tõenäoline, et need olid huvitatud mitte konfliktist, vaid turvalisest läbipääsust läbi saarlaste poolt kontrollitavate vete, tasudes selle eest ilmselt teatud maksu. Hiljemalt 12. sajandiks oli kaubandus Väinameres ja mujal Saaremaa ümbruses reguleeritud lepingutega, millest enamikku võime üksnes aimata,” selgitab Mägi.
Mõned lepingute olemasolule viitavad juhtumid on siiski teada. Kui saarlaste laevastik käis 1203. aastal Taani linna Listerbyd röövimas, ründasid neid tagasiteel Visby sadama lähistel piiskop Alberti ristisõitjad. Albertiga ei ühinenud ei Visby kodanikud ega võõrad kaupmehed – ilmselt kehtis saarlaste ja Visby vahel rahuleping.
Sama kordus ka 1226. aastal, kui Visbys peatus teel Saksamaale paavsti legaat Modena Wilhelm. Wilhelm hakkas seal tegema kihutustööd sõjakäiguks Saaremaale, ent ojamaalased keeldusid. On arvatud, et taas oli põhjuseks rahuleping.

Koos tõusti, koos langeti
Mingil põhjusel oli 12. sajandi esimesel poolel eestlaste suhtlemine Visby ja seal asunud kaupmeestega katkenud või tunduvalt hõrenenud. Hiljemalt 1170. aastatel oli see aga taastunud. Samasse aega jääb Saksa ja Ojamaa kaupmeeste liitumine ühisgildiks keskusega Visbys, mille kätte koondus idakaubandus ligi sajandiks ja mis sai Läänemere tähtsaimaks kaubanduskeskuseks. Nagu eespool juba kirjeldatud, kasutasid saarlased selle oma huvides osavasti ära.
Sidemeid Eesti ja Ojamaa vahel oli muidki. Näiteks ajavahemikust 1227–1238 on teada suurem sakslaste sisseränne Ojamaalt Tallinna. Sarnasust on ka Visby ja Tallinna ehitiste vahel – Tallinna linnamüüri ehitamise algusjärgus oli üheks eeskujuks Visby linnamüür. Omavahelist lävimist ja kaubandussuhteid kinnitavad Visbys 13. sajandil vermitud müntide leiud kogu Eestis. Huvitavaim leid saadi alles 2011. aastal, kui Tallinna lahe põhjast toodi välja kast kaalukomplekti, müntide ja teiste esemetega. Kuna kastis oli nii Tallinna kui ka Visby münte, arvab numismaatik Ivar Leimus, et ilmselt kuulus see kast nende kahe linna vahel liikunud väikekaupmehele.
13. sajandil aga hakkas Visby täht tuhmuma, niisamuti Ojamaa ühingu oma. Selle kõrvale tekkis uus võimas ühendus Hansa liit, mis tõrjus sajandi lõpuks rivaali kõrvale – 1298. aastal murti Ojamaa ühingu pitsat sümboolselt pooleks. Ka Visby minetas oma rolli tähtsaima kaubanduskeskusena – selleks tõusis Lübeck.
Niisamuti oli saarlaste võimsus 13. sajandi lõpuks võitlustes hääbunud. Viimast korda üritasid nad oma kaotatud vabadust tagasi võita aastatel 1343–45, mida tuntakse saarlaste suure vastuhaku all. Vastuhakk suruti maha ja nagu kirjutab ajaloolane Enn Tarvel, sellest alates saarlased ei teinud enam “iseseisvat poliitikat”. Varsti pärast saarlaste lõplikku mahasurumist sai viimase hoobi ka Visby. 1361. aastal vallutas Taani kuningas Valdemar IV linna ja Visby minetas lõplikult oma tähtsuse.
Visby mündid – Eesti käiberaha
Ojamaal oli siiski veel 14. sajandilgi oluline mõju Eestile, mida selgelt näitab ka Haljaku monograafia. Nimelt rahanduses. 12.–14. sajandil kasutati Eestis rahana mujal, muu hulgas Visbys vermitud münte. Periooditi löödi münte 13. sajandil ja 14. sajandi algul ka Tallinnas ja Tartus, ent Visby müntide tähtsus siinse käiberahana säilis. Ja kui vermimine neis kahes Eesti linnas umbes 1332 katkes, levisid 1340. aastatel üle Eesti lamba ja liiliapõõsa kujutisega Visby hõbemündid öörtugid. Haljak peab isegi otstarbekaks käsitleda Visby, Tallinna ja Tartu 13. ja 14. sajandi mündindust ühtselt. “14. sajandi Liivimaa artigid ja Gotlandi öörtugid on väga lähedane, et mitte öelda sama mündi tüüp,” kirjutab Haljak.
Rahavool Liivimaale kuivas kokku pärast seda, kui Valdemar IV vallutas Visby. Ta pani linnale peale suured maksud, mis kajastus ka müntides. “Raha halvenes kiiresti kuni 30%. Hõbedasisaldus öörtugis langes 50 protsendilt kuni 35 protsendini,” näitavad Haljaku mündianalüüside tulemused. Kusjuures kokku korjati ka varem vermitud mündid. “Neist tehti uusi viletsamaid öörtugeid, et täita kohustused Taani kuninga ees. Kuna häda ja viletsus oli suur, siis korjati eriti põhjalikult,” kirjeldab Haljak.
Maksude ränkust näitab seegi, et neist pääsemiseks kolis Leimuse andmeil vähemalt 30 kaupmeeste perekonda Visbyst ära Tallinna. Taani kuninga maksud saidki põhjuseks, miks rahavool drastiliselt vähenes ning miks 1363. aastal Tallinnas ja peagi ka Tartus münte vermima hakati. Visby eeskujul sai nende nimeks artig, kusjuures hõbedasisalduski oli sama. Haljaku hinnangul pole võimatu, et müntmeistergi tuli Tallinna Visbyst.
Puhtalt Rootsi ajaloo seisukohast on Haljaku uurimus märkimisväärne täiendus sealsesse 14. sajandi käsitlusse, kuna tolle aja kohta kirjalikud allikad peaaegu puuduvad. Seetõttu on mündid ühed kõnekamad allikad üldse, peegelduvad ju mitmed 14. sajandi Ojamaa ajaloo olulisemad sündmused ka öörtugites, nende kvaliteedis ja hõbedaproovis. Näiteks 1350. aastal laastas Visbyt katk, mille järel muutus müntide kujundus palju primitiivsemaks. “Põhjus on katkus, mis nähtavasti tegi müntlas töötava personali hulgas puhta töö,” arvab Haljak. Ja kui kurikuulsad vitaalivennad rüüstasid 1391. ja 1394. aastal Visbyt, siis kahanes ka müntide hõbedasisaldus.
Kuivõrd keeruline oli selle Rootsi ajaloo valge laigu täitmine, näitab kas või järgmine fakt. Ainuke rootslaste poolne katse seda perioodi oma numismaatikas põhjalikumalt avada pärineb aastast 1891. Kuna lähtenurk oli vale, siis see ning ka hilisemad rootslaste püüdlused luhtusid.
Ostan Eesti, Tsaari-Vene ja NSVL münte, kodurahasid jne. Huvi korral raha kohe kätte! Pakkumised kas PM või eestimynt@gmail.com

Vasta