Puhastamine

Otsige münte! Vaenlaste ja sõprade seast, maa alt ja maa pealt.
Vasta
Kasutaja avatar
fengarm
Topeltkroon
Postitusi: 362
Liitunud: 25 Apr 2011, 16:28

Puhastamine

Postitus Postitas fengarm » 10 Mai 2012, 20:38

SISSEJUHATUS

Olen siin netti sirvinud puhastamise koha pealt ning mõtlesin hea hulga asju järgi proovida. Et poleks ainult endale, siis räägin ka veidi oma tegemistest.

Järgnevat kirjutades ei pretendeeri ma absoluutsele tõele ning jutu eesmärk ei ole ühtegi edasist võtet otseselt propageerida. Tekst käib kokku illustratsioonidega, mis erinevalt siiani nähtud teemadest annab teile iga mündi kohta individuaalse protsessiülevaate – seega saate enda materjali puhul juba minu edust või vigadest ette õppida. Pidage meeles, et teema käib detektoriga leitud müntide kohta ega laiene millelegi, mille säilivuse halvenemine võib põhjustada olulise rahalise kahju. Tulemused ei pruugi iga kord head olla ning väärtuslike müntide puhastamiseks soovitan pöörduda professionaalide poole. Siit teemast saadavat infot kasutate ainult omal vastutusel.

Märkused piltide kohta: punane pealuu säärekontidega mõne pildi alumises paremas nurgas tähendab, et minu arvates ei anna kasutatud meetod vastava mündi puhul head tulemust. Helehallid sulgudes märkused kommenteerivad mõnda etappi, mis tabelis muidu ei kajastuks. Mündipildita lahter ütleb, et vastavas reas oleva mündi puhul selle veeru meetodit ei kasutatud.

PUHASTUSMEETODID TABELIS

Ammoniaak: seda ainet kutsub lihtrahvas nuuskpiirituseks. Ta ei ole kallis ning vähem kui euro eest saab apteegist väikese pudelitäie 10%-list lahust kätte. Enne kasutamist lugege silti koos oma kõigi hoiatuste ja soovitustega ning kui need meeles, siis võib sellesse mündi uputada. Toimib väga kiiresti, mistõttu peab ise koguaeg juures vaatamas olema. Kui oksiid tundub kadunud olevat, võta münt pintsettidega välja ja aseta kiiresti kohe kõrval olevasse veeklaasi. Pikem viibimine õhu käes kahjustab metalli pinda. Seejärel pista münt mõneks hetkeks lahjasse äädikasse, pese nõrga soodalahusega ning lõpeta protsess leige vee all hoolikalt loputamisega.

Elektrolüüs: kasutan lüüsiks 3,7V 350mA telefonilaadijat, sellest on täiesti piisavalt ja ega üle 6V ja 1A ei soovita pisikraami jaoks mingil juhul. Lõikasin laadija otsiku ära ja eraldasin ümbritsevast kestast kaks soont, kumbagi otsa panin nö krokodilli. Anumana kasutan plastämbrit, kuhu läheb sooda- või soolvesi. Ühest teelusikatäiest soolast poole liitri vee peale on enam kui küll. Münt läheb selle krokodilli otsa, mis rohkem mullitab. Teise otsa pandud asi lahustub pikapeale ära, sinna läheb mingi raud- või terasniblakas, suurem nael on hea küll. Hea pole kasutada metallnõud selle ülesande täitmiseks, sest läbi minu esialgu võetud terastopsi sai peale mõnda tundi lüüsi keset päeva tähistaevast vaadata. Jälgi, et rauatükiga krokodill ise lahuseni ei ulatuks. Kokku ei tohi puutuda ka kummagi krokodilli külge pandud asjad. Sellega on põhiasjad öeldud, lüüsiaparaadi täiustamine on juba igaühe oma rida. Minu omast näete pilti SIIN. Lüüsiaeg sõltub täielikult visuaalsest vaatlusest, enamasti piirdun mõnekümne minutiga


ESIMENE PARTII

2 kopikat 1870: otsustasin selle puhul kohe elektrolüüsi kasutada, sest varasemad kogemused on näidanud, et ammoniaak küll sobib selle aja vaskmüntidele, kuid ainult ühtlaselt rohelise oksiidikihi korral. Pind sai üsna krobeline, sest algseisu pildil nähtavad rohelised täpid olid münti augud söönud. Paatina tegin kaaliumpermanganaadi (KMnO4)ja vaskvitrioli (CuSO4·5H2O) lahuses viieminutilise keetmisega. Panin konservikarbi põhja näpuotsatäie (näpud hoia siiski ainetest eraldi!) KMnO4 ja CuSO4·5H2O ning kallasin need üle ca 1cm veekihiga. Kui ained olid lahustunud, viskasin mündi sisse ja lasin kergel tulel 5 minutit kuumeneda. Siis lusikaga välja ning leige vee alla pehme hambaharjaga loputama. Üldiselt hõõrun reljeefi paremaks esiletoomiseks kõrgemad kohad uuesti heledamaks, nii ka siin. Hea asi selleks on kunstipoodidest saadav grafiidihajutuspulk. See on umbes pliiatsijämedune pehmest pabermassist junn ja ei hõõru metalli läikima, nagu näiteks mõni suvaline koopiapaberitükk.

1 kopikas 1909: selle mündi puhul sain väga positiivse üllatuse reljeefi osas. Niisuguse oksiidikihi alt poleks elus osanud sedavõrd teravat mündipilti oodata. Huvitav on selle raha käitumine peale puhastamist. Foto tegin kohe peale ammoniaagist võtmist ja loputamist ning näha jäi ilus punakas toon. Paraku kadus see mõne päevaga ja seega tegin ka kerge paatinaprotsessi juurde- 20 sekundit samas lahuses, mis eelmine.

3 kopikat 1860: siin kasutasin kõiki protseduure, sest ammoniaak ei andnud kohe tulemust, millega ma päris rahul oleks olnud. Seega lendas podisema ja tulemus oli päris hea. Muidugi on selline haljas toon vana raha jaoks vale nii et tumendasin teda väävlisalviga. See sai tehtud searasvast ja väävlist. Väga tähtis on, et peale sellist töötlemist saaks münt korralikult puhtaks pestud, väävlilõhna ei tohiks külge jääda. Nagu kahekopikalise puhul, on ka selle kõrgemaid osi heledamaks hõõrutud.

Pilt

2 kopikat 1841: erandlik münt mingi imeliku keemiliselt väga aktiivse ala poolest, seetõttu vajas rohkem jamamist. Nagu näete, loputas ammoniaak mündi koledaks nagu öö ega võtnud ära ka sügavaid pidevalt kasvavaid oksiidikoldeid, seega oli lüüs paratamatu. Viimase etapi paatina on sama, mis 1870. aasta kahesel.

Pilt
Kogun vanemaid Eesti aladel käibinud münte ning Rootsi kuld- ja hõbemünte.

Vasta