Muusika

[fengarm]

Muusika kui kõrgeim kunstivorm võiks väärida enda teemat, jagage siin seda, mida peate vääriliseks.

---

Nonii, 3 päeva veel Megadethi uue albumi avaldamiseni, mida ma juba ligi 50 korda läbi olen kuulanud. Sellisele hiigelalbumile oli lausa meeldiv inglisekeelne arvustus kirjutada ja see siis eesti keelde tõlkida. Head lugemist!

Ma alles ootan oma Megadeth Cyber Army pakki ja ei oma veel originaalplaati, aga et olen selle eest maksnud, ei tundnud ma end kurjategijana, kui tõmbasin albumi netist juba 29. mail. Nii või teisiti läksin suht närvi, kui kuulsin, et mingi jobu oli plaadi juba tasuta alla laadimiseks üles toppinud.

Aga nüüd tutvustan enda arvustust Super Collideri kohta. Järgneva kirjutamise ajaks olen plaati juba ca 40 korda läbi kuulanud ja olen täiesti vaimustuses! Super Collider on võrratult imeline album, üks parimaid, mis eales tehtud. Pean tunnistama, et Super Collider oli üks raskemaid esimesi kuulamisi, kuid kõige mõnusam teine kuulamine. Nii seetõttu, et see album pole klassikaline Megadeth ja Mustaine & Co. on mängu toonud uued harjumist vajavad võtted, neist räägin hiljem. Omal moel on see album isegi parem, kui Megadethi ülejäänud kataloog, ja et Megadeth on KÕIGE PAREM, siis Super Collider on TÕSINE MONUMENT.

Ma ei võrdleks Super Colliderit millegagi, see on täiesti omamoodi meistriteos ega sarnane millelegi, mitte millelegi.

Laul laulu haaval:

Kingmaker algab sünge bassiintroga, mille võtab järsult üle korralik riffimine. Aga alles siis, kui Mustaine laulma hakkab, jõuab pärale selle albumi täisefekt, nad on loonud nii huvitava ja AINULAADSE atmosfääri, mis kandub esimesest loost viimaseni. See atmosfäär on üheaegselt täis lootust ja meeleheidet, häiritust ja nostalgiat – minu arvates geniaalne kominatsioon, mis viib kuulaja korraga minevikku ja tulevikku ning annab ja võtab lootust. Mind ei häiri ka albumi madalam heli, sest mulle meeldivad mõned death metal bändid (Amon Amarth, Bolt Thrower, Septic Flesh) ja armastan sellist tumedamat saundi. Võiks isegi öelda, et lahe on Megadethi niiviisi kuulda.

Super Collider on üks vähem raskekõlalisi laule, mis Megadeth eales loonud on, aga see meeldib mulle siiski väga. Siin ei ole küll paksult kõrgtasemelisi metalriffe ja soolosid ja puuduvad ka hämmastavad meloodiad, aga see polegi eesmärk. Lugu kõlab oma lihtsuses kõige paremini ja tõstab tuju, kui temaga vaid ära harjuda peale mõnda kuulamist. Megakeeruline soolo või põrgulikult raske riff rikuks laulu kindlasti.

Burn! algab introga, mis loob hetkeks Metallica Load seeria tunde, aga muutub siis taas SuperColliderlikuks ja kuulajat tutvustatakse ühele kõige suurepärasematest hard-rokkijatest. See on esimene laul, mis näitab meile ka huvitavat laulmisstiili, mida Mustaine sellel albumil kasutab – väga originaalsed riimid ja rütmid, algul kahtlane, aga teisel kuulamisel oled konksu otsas. Mulle meeldib seksikas refrääniosa eriti: “BUURN BABY BUUURN, CUZ IT FEELS SOO GOOOD!”

Built For War, kui on üldse olemas mingisugune death thrash metal, siis see ongi. Põhiriff meenutab nii väga death metalit ja armastasin seda juba esimesest noodist pihta. Tõepoolest, see on nii efektiivne, et loob su peas täiskiirusel tankirünnaku (noh, vähemalt minu peas). “OOOO OOO-OOOO OOO-OOO-OOOOHHHH!” Puhas kõrvgasm.

Off The Edge on ilmselt kõige harjumatute vokaalikäikudega, aga peale paari korda tõmbab see sind vooluga nii kaasa, et pääseteed enam pole. Vägistan korduskuulamise nuppu kogu aeg ja olen kindel, et mõne aja pärast kummitab see lugu mind iga kümne mindi tagant vähemalt kaks kuud jutti. Nii on varem juhtunud lugudega nagu Die Dead Enough, The Killing Road, This Was My Life jne. Väga kaasakiskuv kraam. Meenutab mulle veidi laulu Public Enemy No.1, aga hoopiski äärele lükatud.

Dance In The Rain, pole kahtlustki, on albumi selgroog. See ei pruugi olla eriline lakaloopimise lugu, aga igatahes on ta tippnäide Mustaine-i loomingulisusest, originaalsusest ja geniaalsest hullusest. Loomingulisus ja originaalsus on kergesti leitav igas Megadethi laulus, vägevad meloodiad ja riffid ühendatuna Mustaine-i vokaaliga (mis pole küll tehnika poolest kunagi perfektne olnud, aga koos Bobby Blitz-ga on Mustaine igavesti mu lemmikvokalist, sest ta ei muutu kunagi igavaks, tal on küllalt pehme rikas sametine hääl, mida on ka siis meeldiv kuulata, kui ta oma kopse välja karjub). Hullus tuleb esile laulu viimases osas, kus on siuke saagiv kidratöö ja kõrvetavad kooriosad, ja tead mis, sellele metali hullumajale pole mingit outrot, kõik lõppeb äkiliselt omamoodi haigel moel ja ei jää muud valikut kui imetleda. See laul on tõeline presentatsioon Megadeth Vol. 2-st, mida terve see album üleni on.

Beginning Of Sorrow, nagu ma veel eile arvasin, meeldis mulle sellel albumil kõige vähem, aga asi oli selles, et see laul kasvatas enda juured minusse alles umbes neljakümnendal kuulamisel. Ja nüüd pole tegu enam mingi väikse lemmikuga, see on lihtsalt teistmoodi, aga kindlasti üks parimaid laule üldse. Arvan, et lugu tabas otse kümnesse alates sõnadest “Like father, like son...” ja sealt edasi on ta ületamatu meistriteos.

The Blackest Crow on albumi absoluutne üksik hunt, sest banjomäng teeb ta niivõrd erakordseks. Ainus, mis reedab, et lugu siiski siia albumile kuulub, on atmosfäär, mida kirjeldasin Kingmakerist rääkides. Juba esimesest sekundist alates ehitab The Blackest Crow üles omamoodi häiritud meeleolu ja õnnestub. Seda kuuldes tahaks peaaegu minema joosta, aga muusika ilu aheldab kuulaja stereo külge.

Forget To Remember on albumi atmosfääri kõrghetk, siin on nii palju nostalgiat, lootust ja meeleheidet, et kui seda kuuled, arvad, et album on läbi, maailm on läbi ja uus maailm algab. Aga tegelt pole läbi ei album ega ka maailm. Sa kuulad hoopis lugu, millel on parim vool, mis ühelgi laulul üldse kunagi olnud on ja areneda pole enam kuhugi. Ma olen sellest juba kindlasti sõltuvuses ja arvan, et see on üks neist meloodiatest, mida kuulan, kui hing ravi vajab.

Don't Turn Your Back kui albumi viimane Megadethi muusikateos tõmbab millegipärast vähem tähelepanu, kui ülejäänud. Võibolla on asi selles, et ta on lühike või et enne terve loo kuulamist olin 40-sekundilist klippi juba ligi 100 korda kuulnud. Igatahes mingil põhjusel pole mul selle laulu kohta palju öelda, kuigi ta meeldib mulle teistega võrdselt.

Cold Sweat ei ole Megadethi laul, seega vaid lühike kommentaar: parim kaver, mis Megadeth eales teinud ning igal juhul parem kui originaalversioon.

Mis ma siis Super Collideri näol ikkagi sain? Vastus lihtne: 11 uut lemmiklaulu.