Ükski raamat ega film ei saa vastu päris elule.
Dopingukontroll muutub spordivõistlustel üha massilisemaks, paar nädalat tagasi jõudis see ka ... kalapüügi MM-ile, mis peeti USA-s Wisconsinis.
Osales 11 riiki, esikoha sai Venemaa. Aga enne, kui saadi võitu tähistama hakata, tuli miski, mida vaprad kalapüüdjad kunagi varem polnud näinud. Mitu võitjat kutsuti dopingukontrolli.
Paljud ilmselt küsivad, mida doping õngitsejale annaks? "Käsipuuriga jäässe augu tegemine nõuab kõva pingutust, ning seda viiskümmend korda kolme tunni jooksul!" teatas USA tiimi direktor Mike McNett.
Kalastajate liidrite sõnul on vajalik täita kõiki rahvuslike ja rahvusvahelise olümpiakomitee nõudeid, et astuda samm lähemale ... taliolümpiaalaks saamisele! "Kui nad näevad, et tegeleme asjaga tõsiselt ja järgime reegleid, siis võib-olla nad annavad meile võimaluse," loodab McNett.
Dopinguteste tehakse steroidide, kasvuhormoonide ja teiste keelatud ainete tarvitamise avastamiseks. Kalapüügisportlased teatasid, et säärased ained neile probleeme ei valmista.
"Kui nad testiksid õlut, jääksime kõik vahele," võeti asi lühidalt kokku.
Tulemus? Sel MM-il ei andnud ükski kalamees positiivset dopinguproovi. Muide, dopingukontrolli on viimastel aastatel tehtud näiteks ka dartsi ja minigolfi võistlustel.
link
Tõestisündinud lood
Re: Tõestisündinud lood
Ostan Eesti, Tsaari-Vene ja NSVL münte, kodurahasid jne. Huvi korral raha kohe kätte! Pakkumised kas PM või eestimynt@gmail.com
Re: Tõestisündinud lood
Delfi Rahva Häälest, pealkirja nähes - WTF, lahti võttes selgus, et on rahaga seotuna täiesti siia sobiv, kuna uudsus puutub, siis parem tõsielukaka-nurka...
eestis on elu tõesti liiga heaks läinud või on tegu sihiliku näeruvääristamisega-naljaga?
Lugejat häiris liiga kiire teenindus
29. juuli 2013 11:40
Olen alati väga rahul toidupoe kiirete teenindajatega. Söögikohtades meeldib mulle ka kiirus, ehkki tore, kui teenindaja ka nalja viskab või mõne sõna juttu räägib. Kellele ikka meeldiks kaua järjekorras passida, meenutab isegi liigselt nõukaaega. Küll aga käis mulle miskipärast hirmus närvidele, kui Tavidi valuutavahetuses mind tuuletõmbekiirusel teenindati.
Valuutavahetused on teadupärast nüüd pärast euro tulekut peaaegu tööta. Kui varem oli Aia tänava Tavidis enamasti ikka väike järjekord ning silma hoidis peal ka turvamees, siis nüüd laiutab teenindussaalis tühjus.
Sisenedes tervitas üks kahest teenindajast mind hüsteerilise reipusega, astusin siis tema juurde.
Istusin maha ja ütlesin, et soovin vahetada Vene rublasid ning ulatasin 50 eurot. Ta küsis, kas mul 25 senti on. Mul polnud. Kiiresti ulatas ta mulle tšeki, kaks tuhat rubla ja soovis head päeva.
Ma jõudsin alles vaevu maha istuda. Ma saan aru, et kiire teenindus on tore asi ja nii edasi, aga järjekorda ju polnud, võiks nagu maha rahuneda. Selline tunne oli, nagu tal oleks minu teenindussaalist väljasaamisega ülimalt kiire.
Ja mismõttes ta ei vahetanud ära kõiki eurosid, vaid jättis paar aurot vahetamata? Nende eest oleks veel umbes 100 rubla saanud. Kas 1000-rublane on Venemaal väikseim kupüür või? Kõik käis nii kiiresti, nagu oleks ta soovinud mulle kiirelt koti pähe tõmmata ja mulle üks-null teha, et ma midagi küsida ei jõuaks ja millestki arugi ei saaks.
Võibolla on asi minus, sest Venemaale sõitmine on minu jaoks suur asi, rahavahetamine harv juhtum. Kõik see on minule eriline. Ja siis ma valin kolmest võimalikust inimtühjast rahavahetuspunktist Tavidi ja nad kohtlevad mind nagu oleksin üks miljonist kliendist. Et võtke oma raha kiiresti-kiiresti ja hakake astuma.
Selline hüsteeriline teeninduskiirus ei sobi mulle. Ma toon neile raha sisse ja neil ei ole minu jaoks kahte minutitki aega. Kui kiire mul ikka saab rahavahetamisega olla? Või kes neil siis seal käivad vene rublasid vahetamas? Mingi mafiossid, keda pidevalt jälitatakse ja taga aetakse, et nad kiiruga valuutavahetusest läbi peavad jooksma?
Jah, oleks ikka tahtnud veidi paar sõna juttu ajada. Et oo, sõidate Venemaale, kui põnev. Ei midagi. Hüsteeriline naeratus, hüsteeriline kiirus, et jumala eest ei tekiks tunnet, et siin- ja sealpool letti istub inimene. Oleks veel, et ma oleks mingi haisev nilbe vanamees, aga ma olen noor naine nagu temagi.
Mis toimub? Isegi Comarketi kassapidaja vaatab inimliku sooja pilguga, kui talle naeratan, Maxima teenindaja on tänulik, kui etiketita kauba hinnasildi saalist ise ära toon, Prisma müüja vahetab paar sõna, kuni mu elukaaslane kaalumata jäänud kaupa läheb hinnasildistama ning Säästumarketi müüja jagab nippe ja kogemusi, kuidas müslit valmistada. Ometi on neil sada korda rohkem kiire kui päev otsa klienti ootaval valuutavahetajal ning keegi neist ei jokuta. Nad teenindavad kiiresti ja asjalikult, aga ei ole seejuures nii paganama masinlikud, ehkki nende üksluine töö neilt justkui muud ei ootakski.
Igal pool suudan ma end ikka inimesena tunda, aga kui keegi nii kiirelt, masinlikult ja inimlikkuseta teenindab, tekib küll tunne, et olen nagu sitajunn, mis haiseb ja mida ei tahaks puudutadagi. Jokutajad ajavad vahel mind küll närvi, kui mul on kiire, kohutavalt närvi, aga see läheb tavaliselt üle ega jää pooleks päevaks häirima nagu masinlik-hüsteeriline palun-võtke-oma-raha-head-aega.
Vabandan, kui kellelegi oma sõnadega liiga tegin, kuid ilmselgelt sattusin ise ka sellest kõigest hüsteeriasse. Võtke rahulikumalt, palun!
eestis on elu tõesti liiga heaks läinud või on tegu sihiliku näeruvääristamisega-naljaga?
Lugejat häiris liiga kiire teenindus
29. juuli 2013 11:40
Olen alati väga rahul toidupoe kiirete teenindajatega. Söögikohtades meeldib mulle ka kiirus, ehkki tore, kui teenindaja ka nalja viskab või mõne sõna juttu räägib. Kellele ikka meeldiks kaua järjekorras passida, meenutab isegi liigselt nõukaaega. Küll aga käis mulle miskipärast hirmus närvidele, kui Tavidi valuutavahetuses mind tuuletõmbekiirusel teenindati.
Valuutavahetused on teadupärast nüüd pärast euro tulekut peaaegu tööta. Kui varem oli Aia tänava Tavidis enamasti ikka väike järjekord ning silma hoidis peal ka turvamees, siis nüüd laiutab teenindussaalis tühjus.
Sisenedes tervitas üks kahest teenindajast mind hüsteerilise reipusega, astusin siis tema juurde.
Istusin maha ja ütlesin, et soovin vahetada Vene rublasid ning ulatasin 50 eurot. Ta küsis, kas mul 25 senti on. Mul polnud. Kiiresti ulatas ta mulle tšeki, kaks tuhat rubla ja soovis head päeva.
Ma jõudsin alles vaevu maha istuda. Ma saan aru, et kiire teenindus on tore asi ja nii edasi, aga järjekorda ju polnud, võiks nagu maha rahuneda. Selline tunne oli, nagu tal oleks minu teenindussaalist väljasaamisega ülimalt kiire.
Ja mismõttes ta ei vahetanud ära kõiki eurosid, vaid jättis paar aurot vahetamata? Nende eest oleks veel umbes 100 rubla saanud. Kas 1000-rublane on Venemaal väikseim kupüür või? Kõik käis nii kiiresti, nagu oleks ta soovinud mulle kiirelt koti pähe tõmmata ja mulle üks-null teha, et ma midagi küsida ei jõuaks ja millestki arugi ei saaks.
Võibolla on asi minus, sest Venemaale sõitmine on minu jaoks suur asi, rahavahetamine harv juhtum. Kõik see on minule eriline. Ja siis ma valin kolmest võimalikust inimtühjast rahavahetuspunktist Tavidi ja nad kohtlevad mind nagu oleksin üks miljonist kliendist. Et võtke oma raha kiiresti-kiiresti ja hakake astuma.
Selline hüsteeriline teeninduskiirus ei sobi mulle. Ma toon neile raha sisse ja neil ei ole minu jaoks kahte minutitki aega. Kui kiire mul ikka saab rahavahetamisega olla? Või kes neil siis seal käivad vene rublasid vahetamas? Mingi mafiossid, keda pidevalt jälitatakse ja taga aetakse, et nad kiiruga valuutavahetusest läbi peavad jooksma?
Jah, oleks ikka tahtnud veidi paar sõna juttu ajada. Et oo, sõidate Venemaale, kui põnev. Ei midagi. Hüsteeriline naeratus, hüsteeriline kiirus, et jumala eest ei tekiks tunnet, et siin- ja sealpool letti istub inimene. Oleks veel, et ma oleks mingi haisev nilbe vanamees, aga ma olen noor naine nagu temagi.
Mis toimub? Isegi Comarketi kassapidaja vaatab inimliku sooja pilguga, kui talle naeratan, Maxima teenindaja on tänulik, kui etiketita kauba hinnasildi saalist ise ära toon, Prisma müüja vahetab paar sõna, kuni mu elukaaslane kaalumata jäänud kaupa läheb hinnasildistama ning Säästumarketi müüja jagab nippe ja kogemusi, kuidas müslit valmistada. Ometi on neil sada korda rohkem kiire kui päev otsa klienti ootaval valuutavahetajal ning keegi neist ei jokuta. Nad teenindavad kiiresti ja asjalikult, aga ei ole seejuures nii paganama masinlikud, ehkki nende üksluine töö neilt justkui muud ei ootakski.
Igal pool suudan ma end ikka inimesena tunda, aga kui keegi nii kiirelt, masinlikult ja inimlikkuseta teenindab, tekib küll tunne, et olen nagu sitajunn, mis haiseb ja mida ei tahaks puudutadagi. Jokutajad ajavad vahel mind küll närvi, kui mul on kiire, kohutavalt närvi, aga see läheb tavaliselt üle ega jää pooleks päevaks häirima nagu masinlik-hüsteeriline palun-võtke-oma-raha-head-aega.
Vabandan, kui kellelegi oma sõnadega liiga tegin, kuid ilmselgelt sattusin ise ka sellest kõigest hüsteeriasse. Võtke rahulikumalt, palun!
mind huvitavad rohkem tsaari-vene mündid
Re: Tõestisündinud lood
nagu selgus, et asi ilmselt mingis kuufaasis, kuna Delfis ilmus ka lugu:
Pettunud mees: kui teie petate meid push-up rinnahoidjatega, hakkame meie sokke püksi pistma!
29. juuli 2013 12:55
Asun kohe asja juurde. Käisin nädalavahetusel väljas ja olgem ausad, siht oli leida endale ööseks kaaslane. Harrastan seda tihti ja pole kunagi pettuma pidanud, mul on lihtsalt silma julgetele ja hakkajatele naistele. Tutvusin vanalinnas väga kauni väiksemat kasvu naisega — tumedad silmad ja juuksed, päevitunud keha, ümar pepu ja dekoltee, millelt ma ei saanud terve õhtu pilku! Ma päriselt ei jõudnud ära oodata, et saaksin talle juba käe pluusi alla ajada ja kahekesi aega veeta, tahtsin seda nii väga, et ma juba värisesin ja mõtlesin hirmuga, et mis siis, kui ta mu pikalt saadab, ehkki näo ja sõnade järgi oli ta juba üsna kohe valmis minuga koju tulema.Tantsisime pisut, tegime paar jooki ja lõpetasimegi minu korteris.
Asja juurde asudes eemaldasin ta rinnahoidja ja… koos pesuga kadusid ka rinnad. Ma olin hetkeks kohe päris pahviks löödud, et KUHU siis tissid said.“Oi,” ütlesin üllatunult. “Mis on?” ahmis neiu. Jäin viisakaks ja võtsin end kokku, ajasime asja ära, aga olin ikka väga pettunud. On tissimehed ja pepumehed, minule meeldivad suured ümarad rinnad ja olin pettunud, et selle asemel olid väga tillukesed ja isegi mitte kumerad, vaid pigem kolmnurksed nupukesed. Kui neiu magama jäi, otsisin voodi kõrvalt ta rinnahoidja üles ja uurisin seda huvi pärast. Sinna see tiss siis maetud oligi, rinnahoidjate sees olid geeljad padjad, sellised, nagu silikoonidki, mida naised endale panna lasevad. Mina soovisin küll, et need silikoonid oleks siis pigem naha all olnud, oleks vähemalt efekt alles jäänud.
Ma hakkasin kohe täitsa mõtlema, et kui paljud naised, keda me tegelikult väljas kauni dekolteega näeme, on reaalsuses üpris pesulauad? Ja miks naised niimoodi petavad - on ju ilmselge, et kui otsime endale üheks ööks kaaslast, valime teda keha järgi. Ebaaus võte ausalt öeldes. Meie, mehed, ei pane ju sokki püksi, ega meelita oma mehise kobaraga naist magamistuppa, et siis öelda: "Ah, sorri, beib, mul on tegelikult imetilluke riist!"
Pettunud mees: kui teie petate meid push-up rinnahoidjatega, hakkame meie sokke püksi pistma!
29. juuli 2013 12:55
Asun kohe asja juurde. Käisin nädalavahetusel väljas ja olgem ausad, siht oli leida endale ööseks kaaslane. Harrastan seda tihti ja pole kunagi pettuma pidanud, mul on lihtsalt silma julgetele ja hakkajatele naistele. Tutvusin vanalinnas väga kauni väiksemat kasvu naisega — tumedad silmad ja juuksed, päevitunud keha, ümar pepu ja dekoltee, millelt ma ei saanud terve õhtu pilku! Ma päriselt ei jõudnud ära oodata, et saaksin talle juba käe pluusi alla ajada ja kahekesi aega veeta, tahtsin seda nii väga, et ma juba värisesin ja mõtlesin hirmuga, et mis siis, kui ta mu pikalt saadab, ehkki näo ja sõnade järgi oli ta juba üsna kohe valmis minuga koju tulema.Tantsisime pisut, tegime paar jooki ja lõpetasimegi minu korteris.
Asja juurde asudes eemaldasin ta rinnahoidja ja… koos pesuga kadusid ka rinnad. Ma olin hetkeks kohe päris pahviks löödud, et KUHU siis tissid said.“Oi,” ütlesin üllatunult. “Mis on?” ahmis neiu. Jäin viisakaks ja võtsin end kokku, ajasime asja ära, aga olin ikka väga pettunud. On tissimehed ja pepumehed, minule meeldivad suured ümarad rinnad ja olin pettunud, et selle asemel olid väga tillukesed ja isegi mitte kumerad, vaid pigem kolmnurksed nupukesed. Kui neiu magama jäi, otsisin voodi kõrvalt ta rinnahoidja üles ja uurisin seda huvi pärast. Sinna see tiss siis maetud oligi, rinnahoidjate sees olid geeljad padjad, sellised, nagu silikoonidki, mida naised endale panna lasevad. Mina soovisin küll, et need silikoonid oleks siis pigem naha all olnud, oleks vähemalt efekt alles jäänud.
Ma hakkasin kohe täitsa mõtlema, et kui paljud naised, keda me tegelikult väljas kauni dekolteega näeme, on reaalsuses üpris pesulauad? Ja miks naised niimoodi petavad - on ju ilmselge, et kui otsime endale üheks ööks kaaslast, valime teda keha järgi. Ebaaus võte ausalt öeldes. Meie, mehed, ei pane ju sokki püksi, ega meelita oma mehise kobaraga naist magamistuppa, et siis öelda: "Ah, sorri, beib, mul on tegelikult imetilluke riist!"
mind huvitavad rohkem tsaari-vene mündid
Re: Tõestisündinud lood
kommentaarides on ühe võimalusena Vello42 end blogikapist murdmas massimeediasse
kes ei tea, kes on Vello42, ehk meenub restoranide "menüütõlge": tofu = sitt?
kes ei tea, kes on Vello42, ehk meenub restoranide "menüütõlge": tofu = sitt?
mind huvitavad rohkem tsaari-vene mündid
Re: Tõestisündinud lood
Neid artikleid lugedes... huvitav, kui palju meie seas liigub, kuidas nüüd viisakalt öelda, vaimse hälbega inimesi?
Ostan Eesti, Tsaari-Vene ja NSVL münte, kodurahasid jne. Huvi korral raha kohe kätte! Pakkumised kas PM või eestimynt@gmail.com
Re: Tõestisündinud lood
Vaimse halbega inimesi liigub meie seas rohkem, kui sa arvatagi oskad. Juba uks neist olen mina. Mu meelest koik kes midagi koguvad on halbega. Endiselt ei saa osadele kohtadele punktikesi peale kirjutada, eriti tobe laptop.
Re: Tõestisündinud lood
"Aga kollektsionäär – see on mõnes mõttes psühholoogiline pervert”
Jüri Kuuskemaa
palju lisab ka enamikes arvutipoodides müüdavad täpitähtede klepsud
Jüri Kuuskemaa
kui pole mingi uuema nutiseadme imeopsüsteem, proovi üles otsida "Regional settings" või "Languages", imeopsüsteemidel eesti klaverile on lähedaseim saksa ilma Õta, soome klaveril pole Õd ja Üd, saksa klaver ei sobi aga pimetrükkijatele-Ctrl-Z-kasutajatele, kuna saksa klaveril on Y ja Z on võrreldes enamiku klaveritega vahetusesAndvari kirjutas:Endiselt ei saa osadele kohtadele punktikesi peale kirjutada, eriti tobe laptop.
palju lisab ka enamikes arvutipoodides müüdavad täpitähtede klepsud
mind huvitavad rohkem tsaari-vene mündid
Re: Tõestisündinud lood
Mina isiklikult piirduksin kogumise ja muu sellise puhul diagnoosiga "kiiks". Samas jätaksin ma hälvete määramise psühholoogia kraadiga inimestele, sedasi on lihtsam ära eristada, et ilmselt kogujal on lihtsalt kiiks ja ta siiski ei ole endale või vähemalt teistele kuigi ohtlik.Andvari kirjutas:Vaimse halbega inimesi liigub meie seas rohkem, kui sa arvatagi oskad. Juba uks neist olen mina. Mu meelest koik kes midagi koguvad on halbega. Endiselt ei saa osadele kohtadele punktikesi peale kirjutada, eriti tobe laptop.
Kiiks kõlab ka lõbusamalt. Kogumine on ikkagi lõbus ja huvitav tegevus. Hälve, see kõlab kuidagi väga nukralt ja dramaatiliselt.
Re: Tõestisündinud lood
Tänu Mardile nüüd kõik täpi tähed olemas. Suur tänu Mart! ÜÕÖÄ
Re: Tõestisündinud lood
aga palun ja mul ka mugavam lugeda täpitähtedega tekstiAndvari kirjutas:Tänu Mardile nüüd kõik täpi tähed olemas. Suur tänu Mart! ÜÕÖÄ
mind huvitavad rohkem tsaari-vene mündid