Rääkides läikest mündil, peavad numismaatikud silmas originaalset äratuntavat templiläiget. Selle põhjustab valguse peegeldumine enamike müntide naturaalselt sooniliselt pinnalt, mis annab mündile efektse valgusmustri, mida tuntakse vankrirattaläike (cartwheel luster) nime all. Sarnane nähtus esineb väga selgelt näiteks vinüülplaatidel.
Üleval on toodud näide suurepärase pinnaga käibelolemata mündist. Pane tähele, et münt on eredam kella kümne suunas, valgem ala liigub keskmesse ja sealt edasi kella kahe peale. Sellise läike asukoht muutub olenevalt valguse langemisnurgast ja mündi asendist valgusvihus ning keerleb kogu mündi ulatuses. Siit tulebki nimi vankrirattaläige.
Nii peaks välja nägema värskelt vermitud tüüpilise käibemündi pinna läbilõige. Kui me muudame mündile langeva valguse nurka, muutub ka soonde siseneva valguse kogus ja peegelduva valguse nurk. Niisiis muutub ka mingi kindla punkti eredus kindla vaatepunkti suhtes. Kui valgus langeb mündile täisnurga all ja sellele ka otse ülalt peale vaadata, on valgustatud terve mündi pind. Seda saab ära kasutada müntide pildistamises, kui fotol on tähtis näha detaile. Näide on toodud all:
Pane tähele, kui selgelt on piiritletud detailid. Paraku ei ole selle tehnika puhul templiläiget üldse näha, sest valgus peegeldub mündilt otse tagasi tehes selle ühtlaselt heledaks.
Sooned erinevate müntide pinnal ei ole ühesugused. Mida laiemad need sügavuse suhtes on, seda rohkem valgust münt peegeldab ning mõnedel tänapäeva moodsatel müntidel esineb koguni täiuslikku peegelläiget. Mida laugemad on sooned, seda sarnasem on valguse langemisnurk tema peegeldumisnurgale ja täiesti lameda pinnaga müntidelt peegeldub valgus tagasi samamoodi nagu peeglilt.
Tänapäeva käibemüntidel on palju lamedam ja seeläbi ka läikivam pind kui eelnevate kümnendite rahadel. Tavalise nüüdisaja käiberaha pind näeb välja selline:
Moodsa peegelläike kvaliteedis (proof) mündi pind on ideaalselt sile.
Mida sügavamad sooned enda laiuse suhtes on, seda intensiivsem on templiläige. See tuleb sellest, et sügavate soonte pindala on suurem mündi pindlast ja seega on iga punkt mündil võimeline rohkem valgust vastu võtma ja peegeldama.
Ülevalolevad kaks kolmepennist näitavad soone sügavuse mõju templiläikele. 1962. aasta mündil on hulga sügavamad jooned kui 1963. aasta eksemplaril ja seega on ka esimese mündi vankrirattaefekt oluliselt intensiivsem, samas kui teisel on see palju õrnem ent samuti terviklik. Kõige tõenäolisemalt on antud juhul soonte sügavuse erinevuse põhjustanud vermimissurve erinevus.
Ülemine illustratsioon esindab 1962. ja alumine 1963. aasta münti. Pane tähele, et ülemisel illustratsioonil on sooned laiuse suhtes palju sügavamad kui alumisel andes niiviisi ülemisele võimaluse peegeldada rohkem valgust. Erineda võib ka soone laius, kuid nii lühikese ajavahemiku puhul ei ole see sama nominaaliga müntidel kuigi tavaline.
Kui münti mõne vedelikuga puhastada, jääb aine soonte põhja ning soone sügavus ja sellega ühes templiläige vähenevad. Mõned puhastusvahenid võivad vaoharjasid korrodeerida ning vähendada nii sügavust kui ka templiläiget veelgi.
Selline soonte täitumise efekt hakkab looma sarnasust proof kvaliteedis müntidega, mille pind on sile. Siiski ei ole enamik puhastusvahendeid hästi valgust peegeldavad ja seega ilmneb peegelläike asemel pigem matt pind. Mõned vanemad hõbedapuhastusvahendid võivad sellegipoolest luua läikiva pinna.
See illustratsioon kujutab olukorda, kui münti on puhastatud mittekorrodeeriva vedelikuga. Isegi ainesse kastmine täidab sooned mündi pinnal ja liigne kasutamine jätab tulemuseks tuhmi ja tuima mündi.
See kuuepennine on hea näide vedelikuga tugevalt puhastatud mündist, templiläiget ei ole peaaegu üldse.
Paljud puhastuslahused on korrodeerivad ja kannavad minema mündi pealmise kihi, et tuua esile eredam metall all. Tulemuseks on soonte tömbid tipud ja aine jääk soonte põhjas:
Kui nii juhtub, peegeldab münt jällegi rohkem valgust ja sarnaneb päris palju peegelläikes löödud mündile, aga vankrirattaefekti on vähem.
Kui münt hakkab kuluma, saavad kõige enne kahjustada soonte tipud mündi kõrgematel kohtadel ja seejärel suurematel tühjadel aladel. Samas võivad isegi kuni VG säilivuseni jääda terveks soonte tipud tekstide servades ja kujunduselementide sügavamatel aladel. Hõbe- ja vaskrahadel saavad sooned selleks ajaks küll välismõjude tõttu kahjustada ja templiläige kaob ikkagi, kuid VG seisus kuldmüntide puhul ei ole tekstialadel nähtav mõningane templiläige kuigi haruldane nähtus.
Selline näeb välja tüüpilise XF säilivuses mündi pind. Mündi kõikidel pindadel on kerget kulumist kasvõi mikroskoopilisel tasemel. Palja silmaga tunneb selle ära üksnes kergelt õrnema templiläike järgi suurematel ühtlastel pindadel võrrelduna sama mündi tekstiala eredama läikega. Selleks ajaks on nende alade vahel juba märgatav erinevus.
Üleval on toodud XF säilivuses münt. Pane tähele, et templiläige on palju intensiivsem teksti lähedal olevatel pindadel, mida on kulumise eest kaitsnud kirjade kõrge reljeef. Samas on veidi õrnem läige näha ka kõikidel teistel pindadel. See ongi võti mündi XF säilivusse hindamisel ning vastus küsimusele, kas kulunud on münt või münditemplid. Kui templiläige on ühtlaselt õrn üle kogu mündi, saab süüdistada vana templipaari.
Foto järgi pole seda ilmselt võimalik öelda, kuid sellel mündil on templiläige kõigil pindadel, viidates gradeeringule XF-. Samas on mündil 8 pärli (Austraalia kuninga George V müntidel on aversi tekstis kaheksa paarikaupa asetatud punkti, mida kutsutakse pärliteks. Pärlite kulumisastme järgi langetatakse tähtsamad otsused nende müntide gradeerimisel), millest teine komplekt on sellise säilivuse jaoks liiga kulunud ja seega langeb ta pigem seisu VF+. Niisugune kooslus viitab asjaolule, et selle mündi avers on vermitud väsinud templiga ja hoolimata tugevast löögist jääb vajaka kõigi templidetailide täitmisest, eriti krooni alaosas.
Teisest küljest võib leiduda ka münte, millel on kõik detailid teravalt välja joonistunud ja tunduvad kulumata, sobides seega XF või isegi paremasse säilivusastmesse. Samas on mündil templiläiget näha vaid kujunduselementide sügavamates osades viidates VF+ säilivusele. See näitab, et münt on vermitud keskmisest tugevama löögiga ja ongi VF+ seisus, kusjuures detailide täiuslik ilme tuleneb vaid sellest, et münt oli juba algul vermitud rohkemate detailidega. Enamikel müntidel on siiski detailide rohkus ja pinna välimus kooskõlas.
Paatina on tavaliselt numismaatikute poolt aktsepteeritud, kuid ka see tegelikult kahjustab mündi pinda. Paatina on õhuke oksiidikiht, mis tekib mündi pinnale keemiliste reaktsioonide toimel ja muudab seega mündi värvust.
Samas kui paatina on tekkinud loomulikul teel ja pika aja vältel, muutub soonte sügavus väga minimaalselt ja tooni all võib säilida tugev templiläige. Selline protsess võib luua ühed kõige ilusamad ja ihaldatumad mündid.
Lõpetuseks, kui algseisus ehk nö “otse ahjust” mündid on meie sihtmärk, siis me ei saa kuidagi üle ega ümber müntide originaalsest läikest kui tähtsast gradeerimiskriteeriumist.
Allikas: http://www.numismatics.com.au/Blog/Understanding_Lustre" onclick="window.open(this.href);return false;
Sinasõbraks templiläikega!
Sinasõbraks templiläikega!
Sul pole õigusi, et siin postituses manuseid näha.
Kogun vanemaid Eesti aladel käibinud münte ning Rootsi kuld- ja hõbemünte.
Re: Sinasõbraks templiläikega!
Väga hea ülevaade! Aga äkki oskad vastata küsimusele, mille juba ammu ka muffilt küsisin. Et kas templiläiget on võimalik imiteerida, järgiteha? Saavutada ligilähedane välimus suvalise mündi töötlemisel, mis iganes moel?
Re: Sinasõbraks templiläikega!
Ei oska kahjuks vastata, olen sellele isegi vastust otsinud, kuid edutult.
Kogun vanemaid Eesti aladel käibinud münte ning Rootsi kuld- ja hõbemünte.
Re: Sinasõbraks templiläikega!
Uurisin vahepeal ja sain teada, et on kolm meetodit, kõik väga riskantsed, ebaefektiivsed ja üks kindlasti ka kulukas.
1. Hõõrumine mingi abrassiiviga nii, et mündile jäävad mikrokriimud moodustavad vinüülplaadimustri vähendatud skaalas koopia. Tulemus üldiselt selgelt ebanaturaalne.
2. Mündi pinna väga täpselt välja arvutatud happeseguga söövitamine, mis süvendab templiläiget tekitavaid originaalseid vermimisel tekkinud metallivalgumissooni. Selle meetodi puhul peab münt olema juba niigi kõrges säilivusastmes ja valel kasutamisel tekib tavaline puhastatud mündi efekt. Väga kõrge ebaõnnestumisrisk.
3. Mündi üle vermimine paraja survega, et tekitada uued metallivalgumissooned taastamaks templiläiget. Selleks on selgelt vaja teha uued templid, mis kohandatud nii, et mündipildile jääks originaaltemplijäljend ja et uus vermimine muudaks üksnes pinda mikroskoopilisel tasandil. Väga kulukas ja suure ebaõnnestumisriskiga meetod.
Seega leiavad inimesed ikka mooduse petmiseks, kui mängus väga suured rahad.
1. Hõõrumine mingi abrassiiviga nii, et mündile jäävad mikrokriimud moodustavad vinüülplaadimustri vähendatud skaalas koopia. Tulemus üldiselt selgelt ebanaturaalne.
2. Mündi pinna väga täpselt välja arvutatud happeseguga söövitamine, mis süvendab templiläiget tekitavaid originaalseid vermimisel tekkinud metallivalgumissooni. Selle meetodi puhul peab münt olema juba niigi kõrges säilivusastmes ja valel kasutamisel tekib tavaline puhastatud mündi efekt. Väga kõrge ebaõnnestumisrisk.
3. Mündi üle vermimine paraja survega, et tekitada uued metallivalgumissooned taastamaks templiläiget. Selleks on selgelt vaja teha uued templid, mis kohandatud nii, et mündipildile jääks originaaltemplijäljend ja et uus vermimine muudaks üksnes pinda mikroskoopilisel tasandil. Väga kulukas ja suure ebaõnnestumisriskiga meetod.
Seega leiavad inimesed ikka mooduse petmiseks, kui mängus väga suured rahad.
Kogun vanemaid Eesti aladel käibinud münte ning Rootsi kuld- ja hõbemünte.
Re: Sinasõbraks templiläikega!
õppige meistritelt:
linc kirjutas: http://www.osta.ee/ew-1-mark-1926-33332514.html" onclick="window.open(this.href);return false;
Tuntud miah78 pole vist tööd mündi kallal viitsinud korralikult ära lõpetada.
mind huvitavad rohkem tsaari-vene mündid